Üheksa aastat puhkuseta. Üheksa. Mitte kümme ega kaheksa, vaid üheksa. Üheksa aastat olen ma katkematult kulgenud. Vahedeta. Tööle, koju, kooli. Nüüd on lisandunud lasteaed. Vahel harva, üliharva on olnud need korrad, mida saab nimetada aja maha võtmiseks. Kino, teater, näitus, muuseum. Sekka veidi armastust. Seda viimasel kuuel aastal õite kasinalt.
Päevased toimetused matavad sind enda alla. Alles hommik, juba õhtu. Eile oli reede, varsti on esmaspäev. Alles ärkasid, juba lähed magama. Aeg tiksub sekundeid minutiteks, minuteid tundideks, tunde päevadeks, päevi nädalateks, kuudeks, aastateks, sajanditeks. Terve eoon täis argiseid toimetusi, pisimuresid, suuri kaotusi ja väikeseid võite. Kõik kulub, vanub ja muutub.
Ja midagi muutub ka minul. Sest esimest korda üle üheksa aasta olen ma üksi.
Ema on kadunud, vend elab mujal, isa pesitseb omas kodus, pojad kuni suve lõpuni vanaisaga koos. Armuke ... ma ei teagi kus ta oma bikeriga nüüd on.
Ja ma sain terve hommiku logeleda. Kohvi juua, suitsetada, raamatuid lugeda. Tolkneda hommikumantlis ja märgade juustega ühest toast teise ning ainult oleskleda.
Vihmane. Kohati isegi äikest. Tallinn mattus mingiks hetkeks täiesti lummavasse pimedusse.
Vihm teeb õhu puhtamaks. Nagu minu üksiolekki. Hing seestub sinnakogunenud lademetest kirkamaks. Vähemalt ma loodan nii, sest tegemist jagub, vaatamata, et pojad kaugel ja saan olla mina ise. See, kes ma pole olnud üheksa aastat.
Üheksa aastat tagasi astus mu ellu suur ARMASTUS (jube klishee, eksole?) ja nüüd üheksa aastat hiljem jalutab ta ka minema ning asemele tõotab tulla midagi uut ja põnevat.
Mis, ma ei teagi, sest vaist, mis mind harva petab, hoiatab mind kireohu eest. Ehk minu majakas sellist kandamit elusaarele ei meelita. Aga mine tea. Vabad mehed pidi olema need kõige suuremad ketserid. Ehk ka vabad naised?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar