pühapäev, 17. mai 2009

Üksildus on see....

...kui sind ei mõisteta, väitis keegi.
Jama, ütlen ma. Üksildus on see, kui sa oled üksi. Ajalises ja ruumilises seisus. Tühja südame ja nutetud silmadega. Kui sinu ainsaks sooviks oleks puurida pea ema sülle, aga ema puudumisel asendad sa selle padjaga ning nutad oma üheksasajandat nuttu. Sellel ühel ja konkreetsel päeval.
Võimatu, lihtsalt võimatu on olla terviklik inimene, kui sind loonud inimene on olematusesse tiirlema tõtanud ning sinu enda loodud tegelased tiirutavad oma isa juures.
Tunnen korraga puudust nii poegadest kui emast. Kuigi jah, see emaga seonduv jääb painama minu elu lõpuni, aga pojad naasevad juba varsti minu juurde tagasi.
Tegelikult on see isegi mõnevõrra hämmastav, et mul on suhteliselt ükskõik sellest mõttest, et lapsed E ja A juures on. Esimesel nädalal olin ma nagu nõelapadjal, küll torkas see siit ja küll torkas see sealt, aga mõnes mõttes on isegi väga lõõgastav teadmine, et üle kahe nädala saabuvad kaks ainult minule kuuluvat päeva. Kui ma ei olema pereema, vaid saan olla mina ise.
Tundubki lausa uskumatu, et saan lugeda, pidada oma libahundiaega, kohtuda armukesega....
Samas ei näe ma aga erilist kasutegurlust E juures käimisel. Jaa, muidugi ma leian, et poisid vajavad aega oma isaga, aga sisuliselt ta ju kasvatusprotsessist osa ei võta. Kino, lõbustuspark ja sõjapüssid (sic!!!! minu patsifistlik suund lendab siinpuhul vist küll vastutullt) ei asenda eemaloldud viit aastat.
Kusjuures mind paneb naisena üllatama E elukaaslase stoilisus. Tõsiküll, ma pole enam teda tükk aega näinud, sest ma olla talle korra nii peale hüpanud (märkus poiste arvutimängu osas), et vaene loomake oma urgu tagasi puges. Aga mina isiklikult ei suudaks küll olla mehega, kellega ma olen plaaninud ühist perekonda luua ja saades mingi aja möödudes suhte algusest teada, et mehel on mitte üks laps kusagil ripakil, vaid suisa kaks.....
See oleks mulle väga oluline tähendus, ent neiu A ütles, et me saime sellest E-ga üle ja oleme nüüd väga õnnelikud.
Tjahh, mina pole teiste õnne või õnnetuse mõõdupuu määraja. Kui nad on omavahel rahul, siis on kõik hästi. Ja pealegi saavad nad ilmselt varsti oma lapsed ja need hakkavad olema minu poegadele nooremad õed-vennad ja meie A-ga E laste emad, niiet meil pole põhjust teineteise suhtes mingit mossitamist ja tihkumist üles näidata.
See selleks. Sõnaga ei näe ma tegelikult kogu sellel Raasikul käimise mõtet. Missest, et poisid möödunud korral kohtusid oma teise vanaemaga. Esmakordselt kusjuures. Poisid SELLELE vanaemale küll korda ei lähe.
Veidi ka muust. Minuga on nüüd nii, et meie pärisime emamaja. Kahe peale. Kuna aga vend siin ei ela (kuigi viibib tihtipeale siin ja me plaanime majaasju ühiselt), siis olen mina perenaine ja see on hirmutav. Tõeliselt.
Ja nüüd siis olengi ma seotud maja pidamisega sõna otseses mõttes. Lisaks lapsed ja töö. Magistrantuur ja muud asjad.
Aga küllap ma saan hakkama. Ma olen ju alati saanud. Või nagu mu armuke tavatseb öelda, et sellised tugevad tükid peavad vastu ka tema kätele....Ja tema kätes juba on seda jõudu, mis tükke võivad murda.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...