Blogija pole aastaid olnud poliitiliselt aktiivne. Häbi-häbi-häbi mulle, aga olin aastate eest rahvaliitlane. Astusin sellest pundist välja, kuna ei talunud mõtete nende ebasususest. Enne seda oli aktiivne koonderakondlane. See poliitiline liikumine liikus laiali, kuna leidisid, et mõttekam oma poliitilist küündimatust välja näidata eraldiseisvatena, kui ühe konkreetse ja kindla slummina.
Aga uudiseid jälgin ja ilmasündmustel hoian pidevalt silmakesi peal, olgu need siis meigitud või ei. Loen. Lehti, interneti saite, uudistan erinevates foorumites, külastan korrapäraselt väljamaiste väljaannete arvutivariatsioone.
See huvi ühiskondliku saamatuse vastu hakkas süvenema ligi kaks aastat tagasi toimunud pronksiöö tulemina. Ma ärritusin tolelst vandaalitsemisest sedavõrd,e t minetasin enese ükskõiksuse ning läksin abipolitseinikuks. Ühel nädalavahetusel õpetati meid - oi seal oli ligi sada inimest, eri vanuses mehi ja naisi, kokkasid ja õpetajaid, koolipoisse ja ehitajaid, igasuguseid. Tõsiküll, tänaseni pole ma kordagi patrullis käinud. Aga kodanikutunnet see otsus tõstis ja sunnib nüüdki ärksamalt toimuvale vaatama.
Ja tõtt öelda on see, mis meiega, meil ja mujal toimub viinud mitte ainult mõtlemisele, et mis ometigi lahti, vaid sügava tõsiasja nentimiseni, et ilmselt seda lõhutud, rabedat, pidevates vaevades riiki kauaks pole. Sotsiaalsüsteem käriseb, majanduse niigi olematu eksistents on muutunud postmodernistlikuks kollazhiks, poliitikud vaatavad ükskõikselt pealt, kuidas rahavas kannatab, vaevleb, kuhutub ja kaob.
Aga mida saan mina teha? Mitte midagi. Ainult näha ja tunda, olla osaline sellest õnnetust üksusest enda ümber. Loota ja uskuda, et kriis leebub, et minust õnnetumalt abitus olukorras virelejad ei jää alatiselt sedasi õhurippujateks ja vaevavappujateks.
Tsiviliseeritud elu tundub karmima olelusvõitlusena, kui väljasurnud liikide DNA-ga taastamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar