Viimased nädalad on olnud sedavõrd keerulised, et vahel ei soovi hommikul ärgates mõelda sellele, et päev algab ja kogu murederõuk vajub kosena sulle jälle kaela. Unes oled saa nii ära ja seal, mis seal, et tagasitulek maisetele teemadele nõuab tahtejõudu.
Mis siis on lahti olnud - esiteks saabus kaks nädalat tagasi koju ema. Jaanuarini asine, atsakas, tiivas ning tubli naine on voodihaige. Kõige tõsisemas tähenduses. Õena fikseerin ma õenduslugudesse aeg-ajalt sellise väljendi : täielik enesehooldusdefitsiit. See kantseliitlik fraas kirjeldab minu ema kõige paremini.
Lisaks on selles seisundis midagi äärmiselt imelikku - kui ema on olnud terve elu ideaalilähedane inimene, siis on ta nüüd ideaalne voodihaige. Ta ei nõua midagi, ta ei sunni midagi peale, ta ei küsi sind appi ega hoia sind kinni, kui sul kiire on. Ning aega napib viimasel ajal tõesti. Sellest on saanud tõeline defitsiit mu jaoks. Pole just logistiliselt kerge jagada ennast täiskohaga töö, kahe poja, majapidamise ja voodihaige vahel.
Hommik ja õhtu - neid ma märkan, päeva nende kahe ajaühiku vahele justkui ei jääkski.
Pealegi on asi emaga väga tõsine. Väga.
Aga siin mõned nädalad tagasi juhtus selline lugu, et minu isa võttis ühendust minu poegade isaga ning lausus, et E-l oleks aeg hakata maksma poegadele kerget elatisraha. Ning teades E valust moonduvat nägu, kui asi puudutab raha, siis ma aimasin, et midagi sellist mis tuli, ka tulla võis. Ta nimelt helistas mulle ühel pühapäevasel õhtul ja röökis 25 minutit telefoni. Valimatult mind sõimates ja oma enese liha ja vere kohta öeldes, et sa oleksid ikkagi ju võinud aborti teha. SIC!!!!!
Ma muidugi mõistan, et selline tasakaalukas mees, soliidne arst, korralik abikaasa ja igav inimene üldiselt võis endast välja minna. Kaks päeva hiljem ta saatis muidugi vabandava kirja, pärast mida me laskusime kaheks päevaks maailma, mida võib lühidalt nimetada: "Kuidas solvata üksteist meilitsi". Muidugi sai minul lõpuks sellest vinguvast häälest (imelik, et mõni asi näib olevat suhteliselt tõeline kui kirja kuvarilt lugeda) mõõt täis ja ma pakkusin lepituseks mõistlikku rahasummat ja seda, et poisid üle kahe nädala 24 tundi tema villas viibivad.
Põhjenduseks, miks ta minu ja poiste koju ei taha tulla on see - nagu ta telefonis juba röökis - et ma ei võida teda mitte kunagi tagasi ja saagu ma juba ükskord temast üle.
Selgus veel E kohta mitu uut ja üllatavat tõsiasja - esiteks vihkab ta mind ja minu perekonda täiel rinnal, pidades ainukeseks enam-vähem normaalseks inimeseks ema. Teiseks - oma poegadest ei hooli ta kõige vähemalgi määral. Talle on nende olemasolu ükskõik, enda koju tahab ta neid viia pelgalt minu kiusamiseks. Sest selle möödunud kahe nädala jooksul pole ta kordagi huvi tundnud oma poiste vastu. Ning väga üllatav - ta parastas minu haiget ema. Sõna otseses mõttes oli kahjurõõmust läkastavalt elevil ning arstina kõiki eetika kirjutatud ja kirjutamata norme eirates parastas ta raskelt haiget naist. Mulle muide meenus, et ta on kunagi teda vastikuks värdjaks vanamooriks nimetanud, kunagi ammu, aastaid tagasi.
Aga samas ei tekita E mulle mingeid tundeid. Ta on külm, kalkuleeriv, hingetu inimene. Kalk mees, kelle ego kõditas teadmine, et endine tüdruksõber tahab teda tagasi (ma olen aru saanud, et ta ei meeldi naistele ning eks siis peab oma hellusepuuduses virelevat vaimu enesehaletsusfantaasiatega toitma).
Ausaltöelda, olles kohtunud inimesega, kes soovib minult last ning kes minu pojad silmagipilgutamata omaks võttis, on teinud mind E suhtes väga ükskõikseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar