kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Talvküllastumata pea valu

Mulle ei meeldi machod. Ei päriselus ega raamatutes. Alates kangelaslikest eeposetegelastest lõpetades kaasaegsete "ässadega" mingitel üllitatud raamatulehtedel. Ei tunnusta ma Kenderit ega Sauterit.
Tõsiküll, viimane jutuvestja on mõningaid üsna tabavaid asju paberile pannud. Üks tema teoseid oli nimega "Kõhu valu". Just sedasi lahkuirjutatuna. Et mitte kui valuliik, vaid kui konkreetsele organile (niivõrd-kuivõrd saab kõhtu organiks nimetada) kuuluv valu. Selline peen ja eestikeelekõnelejaid krooniliselt segadusse ajav grammatika kokku-lahku reegel.
Ja vot selline oli ka minul täna öösel. Mitte peavalu, mitte kui mingi ebamäärane valuliik, vaid peale kuuluv valu. Alates kella kahest öösel. Ma istusin voodis, vaatasin oma magavaid poegi, panin neile tekke peale, avasin akna, et pakaseline lumepihu mulle sisse hoovaks, aga und ei tulnud ja pea valu ei lahtunud. Tugevad VV-d ja vietnami salv.
Aga ei - unetus ja migreen raiusid minus jätkuvalt.
Miks? Miks!? MIKS?????? Miks ma ei saa oma miljonist ebemest hinge, seda paandunud ja kalki meedik-filoloogi südant mitte kuidagi oma käpa alla tagasi?
Miks ma pean tundma seda, mida tunnen? Kas see on huvitav eksperiment näha inimese valuläve? On see katse midagi endale tõestada? On see kunagi mööduv?
Ilmselt mitte. Ilmselt mitte kunagi. Ilmselt mitte kunagi ei sa ma ennast tunda.
Justkui karusellil sõites, mida ma muuseas absoluutselt ei talu, olles enne seda söönud kuuma shokolaadiga ülevalatud suhkruvatti - kas sellisest asjast võib olla veel midagi kleepuvamat. Kleepuvamat ja ebameeldivamat?
Ei saa. Ma balanseerin emotsionaalselt viimase vindini pingul Stardivariuse peenimal keelel ja timmin stantsidest kõike veelgi teravamaks.
Ma ei saa. Ma ei taha. Ma ei suuda. Ma ei....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...