Sa ei ole näinud poegade esimest naeratust, näinud kui tulevad nende esimesed hambad, lalinast moodustuvad esimesed sõnad, sa pole näinud nende esimesi samme, pudrust suud, potilkäimist. Sa pole õpetanud oma lapsi mängima, pole õpetanud neile laule, salme. Sa pole neid vannitanud, magama pannud, pai teinud, sa pole neid riietanud, sa pole nende haigevoodi juures istunud. Sa pole nendega jalutamas käinud, nendega palli mänginud, müranud, sa pole nendega vestelnud, neile ujumist õpetanud, neile loomi, linde, kalu ja taimi näidanud. Sa pole nendega reisinud, sa pole neid unisena oma rüpes hoidnud, sa pole nendega aasal jooksunud, loomaaeda viinud, pargis jalutanud. Sa pole neile söömist õpetanud, sa pole neile viiskausreegleid rääkinud, sa pole neid opatanud, neid sülle võtnud. Sa pole neile ravimeid, riideid, toitu, mänguasju ostnud. Sa pole neile rääkindu sellest, mis on hea ja mis on halb. Sa pole nendest hoolinud, sa pole neid armastanud.....
....aga sa oled neid hüljanud, alandanud, naeruks pannud, sa olede nende kodu üle irvitanud, sa oled nende suhtes üleolekut ja egoismi üles tõstnud.
Seda kõike ja rohkemat veel oled sa teinud. Mida on sul oma kaitseks öelda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar