Kuna poegade maalolemise ajal on käes midagi enneolematult palju - nimelt aega, siis otsustasin mõnda asja veidi korrastada/korraldada. Tegin oma blogist käsikirja ja leidsin, et olen selles olnud üsna ühekülgselt masendav. Korduvad teemad, korduvad nutud, korduv emaigatsus....
Jah, sellega on küll nii, et eile möödus ema surmast kaks kuud. Kaheksa nädalat on möödas selelst, kui ma sinu viimaseid hingetõmbeid kuulsin. Kaks kuud tagasi vajusid sa sellesse olematusse loodusringi ning iga päevaga tunnen ma aina enam, et see polnud õiglane. Liiga vara pidid sa oma teekonna jätma pooleli, sest nii palju oleks veel näha ja teha.
Ema - see on uskumatu, kui palju me isa ja vennaga oleme meie aias korda saatnud. Ja ka tubades. Lapsed, sinu rüblik ja juntsu, nagu sa neid ikka tavatsesid kutsuda, on oma ainukese vanavanema juures ning mulle tundub, et nad on papaga üpris õnnelikud. Neil on seal suur maja, kus asju uurida, jalgrattad ja tiik, millel vanaisa valvsa pilgu all parvetada.
Ema, nad on õppinud ujuma, oskavad natukene lugeda, nad on päevitunud ja sääskedest söödud. Papa armastab neid ning tead, mida ta ütles minu küsimuse peale, et kas ta ikka kindlasti tahab lastega nii kaua tegeleda (tervelt augustini). Papa vastas, et tal jäi oma meremehe töö tõttu paljugi nägemata oma laste kasvuaastatel ja see on nüüd omamoodi tasategemine.
Ma ei teagi, kuidas talle seda öelda, aga Rom ja Rem suhtuvad temasse küll täiesti ükskõikselt. Nad ei tunne tema vastu mingit huvi. Ma algul arvasin, et see on võõrastus, aga küsides poegadelt, et kas neile ikka meeldib issi juures käia, siis vastasid lapsed, et neil on täitsa ükskõik.
Et kui vaja, siis võib ju kah.
Ma pole parastaja inimene, ma ei ihalda kättemaksu, vaid annaks loodus, taevas, Eesti valitus, misiganes E-le ja tema tuhmiilmelisele naisele oma isikliku lapse, siis kaoks fookus poegadelt sootumaks mujale ja mina saan kergendatult hingata - uhh, see karikas läks jällegi mööda.
Pojad ei TUNNE oma isa vastu mitte midagi. Oma vaistudega, mida ma olen õppinud usaldama, teadsin, ma et see nii ka läheb.
Nii, aga täna on siis see jaanilaupäev ja mina olen täiesti ootamatult täiesti üksi. Alguses tegi mul see meele veidi mõruks küll. Igal ühel omad tegemised - pojad teevad vanaisaga maal kasevihtasid, vend on sõprade juures, L läks oma perekonnaga kuskile maale (kuigi algne plaan oli minu juures olla), aga mina olen siin ja praegu ja jumala ihuüksi.
Aga mul on õhtuks plaan sorteerida fotosid. Kuna ma homme jälle usinalt töörindemail olen, siis polegi tegelikult paha üks pidu vahele jätta, sest kümne päeva pärast on veelgi olulisem sündmus. Vähemalt mulle. Tõsiküll, sellel aastal on sünnipäev veidi teistsugune, sest sind, EMA, ju minu juures pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar