laupäev, 7. veebruar 2009

Raskused on ületamiseks

Nii see on. Kõik keerukused on selleks, et need tõkked ruttu ületada. Saab rakendada oma energiat, kiiret taipu, tunda mõnu tegutsemisest.
Mõned päevad tagasi käisin kaubakeskuses, kindel plaan osta üle hulga aja endale neid tarbeid, mis teevad naisest naise - pesu, lõhna, kreeme. Sellised igapäevased pisiasjad, mis tekitavad hoolitsetud tunde. Lõhnapoes oli üks veidi imelik vahejuhtum. Tegelikult oli see juba ennegi, sest särgipoes avastasin, et olin unustanud pangakaardi mantlitaskusse ja loogish, et seljas oli mul poes hoopiski jope. Sõnaga - probleemiks oli raha. Aga voilaa - meie tehniseerunud ja pangakaardistunud maailmas tundub peaaegu uskumatu, et saab ju ka sularahas arveldada. Pank oli lahti ja nii rändasid rahatähed kotti. Mure lahendatud.
Niisiis lõhnapood. Ilmselt ei jätnud tööpäevast räsitud suure toidukoti ja sallimähitud kaelaga pereema kuigivõrd maksuvõimelist muljet ja poe usin tööloomake järgnes mulle kindlalt sabas sammudes. Kui ma tema poole pöördusin küsimusega, et kus võiks üks või teine parfüüm ennast peita, siis sain vihkamist täis pilgu osaliseks. Ülla-ülla. Nüüd, kui peaks ju kliente lausa armastama, või kuidas?
Ma siis oma naiivses teeninduskultuuris (või kultuses?) küsisin, et miks nii ilus naine (tõepoolest oli ilus naine) üldse ei naerata, siis käratati mulle, et ma naeratan piisavalt.
Oijahh, mis teha. Võtsin oma asjad ja kadusin kauplusest kiirelt kui tuul.
Eile olin tööl. Mõistlikult kiire päev, mis päädis sellega, et kolleegi viieaastane tütar haigestus tuulerõugetesse (jumalale tänu, mu poisid põdesid selle kaks aastat tagasi ära) ja ta kutsuti lapsele lasteaeda järele. Jäin lõunast alates üksi ning pärast seda otsustasid kõik patsientide sugulased vaevatud tööjänkust õe hulluks ajada. Miks on padi pehme ja tekk raske? Miks saab patsient saia ja miks mitte sepikut? Miks ratastoolil pidurid ei tööta? Miks patsiendil, kes iiveldab ja oksendab , on voodis neerukauss? Talle olevat hoopiski vaja antidepressante. Miks ma ei jookse kohe, kui patsient sõrme nipsutab või miks ma panen laetule põlema, kui patsiendil veene vaja punkteerida?
Mulle tekkis tunne, et tarkusetera - üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata vajas veidi parafraseerimist ning pöördus ümber, et kas sada rumalakest jõuavad rohkem küsida, kui üks õekene vastata? Ei, pole vaja valesti mõista - ma ei pea sugulasi ja lähedasi rumalateks, vaid nende küsimised/küsimused/nõudmised pole alati sihtotstarbelised ja tunduvad mulle, kogenud meedikule kummalisest veidramad.
Hetk tagasi tulin ma lund rookimast. Milline õndsus. Värske ja puhas lumi, ergas ning väljapuhaud keha ja vaikne laupäeva hommik. Võtsin pärast lumetööd/teed endale tassi kuuma kohvi, seisin keset vaikust ja mõtisklesin tegemiste üle, mis ees ootavad. See oli hüva.
Tundub, et seekordne depressioon/unetus/migreen/vaevatunne on mingiks ajaks lahtunud energiasse, mis saabus kusagilt sealtkandist, mida nimetatakse sõrendatud kirjas
V Õ T A E N N A S T K O K K U.
Seniks kuniks. Schnelli tiigi pardid ootavad oma saiatäit ning poegadele lubatud kinokülastus vaatamist. Hakkamegi ennast sättima minekule.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...