Emale

Täna õpetasin ma oma kluttidele rattasõitu. Uhked punased masinad, abirattad küljes, igasugu korve ja peegleid ja kelli tilpnemas. Sõnaga ma siis jooksin kahe mehe vahet (issand, see kõlas veidi (b)anaalselt!!) ja upitasin kord üht ja kord teist sadulasse ning sundisin sõtkuma. Kui sõit enam-vähem ka sõidu moodi välja nägi, siis tundsin ma mingit eriliselt pakatavat õnnetunnet. Kui väljenduda nüüd liturgiliselt, siis voogas õnnis emaarmastus mu rinnus.....

Pärast läksime me naaberuses asuva erivajadusetaga laste koolihoovi mänguplatsile kõõluma. Tundus kummaline oma 32-aastast ja nojahh... ütleme et mõnevõrra muutunud figuuri turnimispulkadele tarida, nendel rippuda, galoppis üle muruplatsi poegadega võidu rutata.

Aga ma ütlen, et ma olin õnnelik. Kui ma siis väikest pausi pidades (ok,ok, suitsetades) poegi jälgisin, mõtlesin ma oma emale. Et ma olen teda nagu enesestmõistetavana võtnud.

Ma mäletan, kuidas ta mulle õmbles, mulle süüa tegi, mind triikima, pesu pesema õpetas, mulle näitas, kuidas lõngu värvitakse, kuidas sülti tehakse, kuidas sukasilmi üles võetakse. Mäletan, kuidas ta pudrule moosinäo peale joonistas, näpupoisstuleb mängu mängis, laulis, mind paitas ja hoidis, kui haige olin. 

Ta masseeris mu väsinud selga, kui ma poegi oodates ja oma südamevalu patja klugistasin, ta pigistas mu kätt sünnitustoas, ta sõlmis mu poegadega erilise sideme. Ta on minu jaoks alati olemas olnud ning nüüd, kui ma olen tema kaotamisele ilmselt väga lähedal, ei suuda ma enam pisaraid tagasi hoida. 

Ohh, ema ma loodan, et see neljatäheline sõna ei ole lõplik, ma loodan sellele nii väga. Sa pead meie nelja: oma poja ja tütre ning oma tütrepoegade nimel olema seesama sitke ja tugev õuekask, kelle alla saab mõnusalt istuda ja tunda lehesahinat. Sa pead edasi olema katus vihma eest ning uks, millest sisse tulles satud koju.

Poegadele

Täna viis aastat tagasi oli siis see valus tegevus, mille tulemusena on mul need kaks poega. Täna on nende sünnipäev. Küsisin endalt, kas ma olen õnnelik? 
Jah, olen küll. Nende olemasolu teeb mind teiseks. Ma ärkan mõnuga, teadmises, et need kaks klutti nohisevad lähedal.

Hea, et nad olemas on. Ma armastan poisse, ma pean neid kalliks. kallimaks kui midagi muud. Tänan, et te olemas olete. 

Maratonmagamatuse lõpp

Olen vist üks väheseid laste emasid, kes saab vanduda rahulikult käsi südamel, et ma ei tea midagi magamata öödest, kuna pojad lihtsalt magasid öösiti. Seda tänini. Lähevad voodisse, krassavad natuke ja kukuvad ära kuni hommikuni. ise ma eriti magamatust ei kannata, on olnud öid, kus ma töö tõttu olen pidanud tikke laugude vahele toppima, kuid olen pigem vara voodi ja vara üles. Nüüd siis juhtus nii, et olin ühe öö tööl, järgmisel õõtsusin ja laulsin Märkamisaega, siis olin jälle tööl. Ma olin nii väsinud, et selleks oleks pidanud välja mõtlema täielikult uue sõna. Kuid tänu sellele väsimusele oli mul võimalus ka pikaldaselt seedida/mõtiskella toimunu üle.

Mida ma tundsin? Võimsat meeleülevust, mentaals-erootilisi võnkeid, kui ma nägin, et meid võib olla nii palju. Nii meeletult suures hulgas, kõigil silmad säramas, eesti keel huultel ning vapustatus hinges.

See oli elustav. Mõistmaks toimunut ei tulnud mulle pähegi võrrelda, et kuidas oli kõik siis ja nüüd - milleks võrrelda võrreldamatut? Siis oli see vabadusele laulmine, nüüd oli see mälestusele laulmine, ülelaulmine sellele, mis olemas olnud 17 aastat.

Ma olen uhke. Oma keele, oma rahvuse, oma maa üle. Ma armastan seda kohta ja teen kõik, et mu pojadki seda armastada oskaksid.

Märganud ja ärganud/ Ene Mihkelson "Katkuhaud"

Millalgi kevadel, kusagil aprillis või nii tuli teha omal valikul loetud eesti uuema kirjanduse varamusse kuuluvate raamatute hulgast väikene sisutihe lookene.
Mind paelus toona "Katkuhaud". Kuna tegemist oli tänapäeva eesti kirjandusega, mis mõneti oli eksperimenteeriv, siis ma katsetasin ka ühe veidi omanäolise analüüsiga. Luulet ju pulgastatakse pidevalt, eksole? Ma talitasin vastupidi - tegin luulet, et analüüsida romaani. Kindlasti ei ole see parimatest parim, kuid ta on aus.

Eile, täpsemalt küll täna, tulin ma lauluväljakult, kus voogas tuhandepäine eestlus. Oli olla küll uhke ja hää, kuid ma pean seda natukene veel seedima, siis saan täpsemalt öelda, mida ja kuidas mu hinges toimus. Sest praegu on ju kell alles kümme saamas, aga mina tulin ristijalu kõndides kell neli toauksest sisse, olles enne kuus tundi tegutsenud häälekalt ja hüplevalt....

Kuid milleks rääkida öölaulupeost ja "Katkuhauast"? Miks ühes ja samas tekstis? Ja veel blogis?

Hetkel ma siis vaatasin seda analüüsluulet ja leian, et täitsa sobiv oleks nüüd seda ka avalikkusele näidata. Õppejõud ja umbes 20 kaasüliõpilast teavad seda niikuinii. Aga palun siis:

Rahvuse ajaloolise mälutrauma sündroom

Alles hiljuti mõistsin ma ruttu
Et aeg lipsab minema – uttu.
Ja et kiirus ei taltu me maani
ma huviga lugesin romaani.

Sai auhindu raamat, mis köitis
Ja siis mul üks mõte loitis
Miks paelub see raamat mis laual?
Mis teoksil on Katkuhaual?

Sotsiaal-kriitiline oli teos,
Tugevalt ajalooline seos
Eesti inimese hirmkeeruline saatus
Ja ühe naise elu viimane vaatus

Laused stiililt rääkisid ladusalt
Et aeg möödub äkki ja valusalt
Kõigile pitseri vajutab tugeva
aina põnevam oli siis lugeda

Kuigi vahel ei mõistnud, kes kõneleb,
Räägib peategelane endaga – sõneleb?
Kus läheb uneluse-tõesuse piir
Ja mis oli reetmise hinnaks siin?

Miks kardavad olijad avada
hämaraid mõtteid, kus veri võib sadada
miks tegutses uuritav Kaata just nii,
et oli pahanduse tekitajana justkui prii

Vaba südame-mõistuse keelavast painest,
sellest nii tundmatust sõjasest ainest
Pole varemgi julgemalt vaetud
kohta, mis katkuga kaetud.

Valusaid paiseid avanes parinal,
Reetmise ajaloo tugeval kärinal
Põikas tegevus aegade voogu
Ning romaan sai arhiivilist hoogu

Autor põikas talletund lehteisse
Ning aeg sai kurblikke ehteisse
Sealt vaikselt koorus nukker tõde
Oli reeturiks isiklik õde

Veel mõniteist aastat tagasi
Poleks keegi julgend rääkida sedasi
Panna kirja me valusat lugu
kus puudus nii vanus kui sugu

Kild-killult avaneva raamatu,
Mille lugeja ei või olla saamatu
Sätin uhkelt ma endale riiulisse
Mängin noodid ajaloo viilulisse

Kriitikameeleta

Ma olen täna kriitikata. Ma olen lisaks sellele veel magamata, rambakas ja kulgematu. Ma olin tööl. Öösel. Kui tavalised inimesed näevad REM faasisii ntiimse teadvustamatuse isiklikke märguandeid. Magavad norinal. Üks patsientidest magas ka norinal. Niivõrd, et tuli sulgeda palatiuks, takistamaks teisteni selle üürgamise jõudmist.
Lisaks helisesid pidevalt kellad - need, mis patsientidele on käeulatusse antud ning mis on meile, meedikutele, märguandeks korrastäraolemisele.
Mis oli korrast ära? Loetlen mõningad juhused:
1. Memm avaldas soovi potitooli kasutada, kuid see pidi desinfitseeritama. Sic!!! kell üks öösel varitsevad bakterid eriliselt jõudsal moel, et karata haigusest laastatud peffi.
2. Memm naabervoodist libises kuidagi tekilikult voodi alla ning minu järelpärimise peale, et mis ta seal teeb, vastati: "Ma vedeln siin." Loogiline, onju?
3. Papi naaberpalatist ütles, et tal on äng peal. Kutsusin arsti, sest kui äng on peal, tuleb tegutseda.
4. Pool kolm kutsus krooniline hüpertoonik enda juurde, sest RR pidi nüüd ja kohe mõõdetama. RR oli normaalne, patsient rahunes ja uinus.
5. ...
jah, selline on mõne inimese töööö.
Masendav tegelikult, kuidas hädad inimesi laastavad ja ma näen neid abitult pealt, sest minu võimuses on leevendada olukordi, kuid mitte neid kuidagi kaotada või, jumal hoidku selle eest, tagasi tuua kadunud noorust. Penisonärist pioneeri ei tee. Õnneks vist, eksole?
Aga miks ma siis olen kriitikameeleta? Sest ma olen väsinud. Ma tahan minna, minna ja jääda, jääda ja tulla, tulla, et jääda......
Ma loen vist liiga palju, sest vahel on tunne, et need neuronite impulsid pole üldse minu mõtted. Ei, mitte et minus keegi teine räägiks (niipalju psühootiline ma siiski veel pole), aga ma poleks nagu mina ise. Ja milline see mina ise on? Kurat seda teab. Ilmselt mõni üüratu ego ja madala õnneksvõtu lävega masendunud naishing.

Hähh, aeg on teha käbe uinak ja vaadata üle õhtused riided - ikkagi MÄRKAMISAEG.

Olukorrad, ebakorrad, päevakorrad

Sedasi siis. Üks päev õhtusse... veerenud? lohisenud? jooksnud? sammunud? rutanud? kadunud? Ehhhh.... oma filoloogilisest varamust võin ma siia toppida ilmselt vee umbes sadakond tegevust ja liikumist/muutumist väljendavat verbi, kuid ilmestab neid tänase päeva saavutusi ainult üks sõna, ok, kaks - surnuks löömine.

Ma lohisesin terve päeva. Voodist vannituppa, siis kohvilaua taha, siis arvutisse. Lapsi lasteaeda viia tahtnud, aga päeva teisel poolel sai mulle nende kaklemisest villand ja ma kirusin mõttes viieminutilist laiskust. Aga hüva, pojad on tegelikult vahvamatest vahvamad ja pean tunnistama, et nende olemasolu sunnib mind ka kõige laisematel hetkedel ennast liigutama, sest nemad on tükk minust ja pagana nobejalgsed on nad ka.

Veeprotseduure ei viitsinud teha, riidesse panna ei viitsinud, tabletti võtta ei viitsinud, süüa teha ka mitte. Suitsetasin, olesklesin, lugesin. Tõsiküll mõned kasulikud asjad tegin ka: avasin magistrantuuri kausta, tegin uue dokumendi sinna ja märkisin uhkelt ära pealkirja ühele oma seminaritöödest, mis kevadise ajukurbuse tõttu tegemata jäi.

Kuid nüüd tuleb need ära teha ja pluss veel üks kirjalik töö ning üks üsna mahukas eksam. Aga küllap ma teen ja jõuan, vitamiiniseerimata peakene tahab lihtsalt lõõgastust, sest kolmat suve ma pole sarnanenud normaalsele inimesele ning oma pidevate eriala tagasivahetamiste ja soojemate kohtade otsingutega ma lihtsalt pole puhanud. See selleks. Milleks nuriseda oma valikute üle, eksole?

Poegadel on sünnipäev tulemas. Järgmisel esmaspäeval. Vaja kingitused muretseda ning mõelda, mida teha üldse. Viis aastat?! küsin endalt. Oehh viis aastat tagasi kandsin ma neid viimaseid päevi oma üüratuks paisunud pihal ja ei kujutanud üldsegi ette, milliseks olukord võib kujuneda, kartsin juba ette, et nii väikesed lapsed elamisse tulevad, aga nüüd tormavad metsikute huiletega , puitklotsid käsivartele pandud ja teevad omalaadset starward'i.

Aga hüva. Ma olen praegu öövalves, istun siivsalt roosas kostüümis, all valge T-särk, millel kirjub roosades tähtedes :"Thank Good for silicons!", juuksed kenasti patsis ning meeletu tüdimus hinges. Mul tuleb tunnistada, et olen depressivsem kui ämblik tühjas võrgus ning olen ootusärev, kuna homme on Märkamisaeg. 

Subtroopilise augustiõhtu pilkased mälestused

Üleeile helistas mulle tööle ainukene sõbratar, kes on võimeline taluma minu mitte just meeldivat natuuri ning tegi ettepaneku minna eile, see on siis laupäeval linna peale lastest, tööst, loomadest lõõgastuma.

Reedel olin valves ning tegin sellist asja, mille nimi on venekeeli sutka, maakeeli kahekühmeneljane - sõnaga hommikus hommikuni ja ilmselt ea suurenedes on neid valveid vaevaline vedada. Ma naasen täöölt väsinult, jalgu teineteise ette tõstes ja ei taha muud kui vett, kohvi, sigaretti ja magada. Viimast otseloomulikult ei õnnestu teha, sest minu pojad leiavad, et olen alati nendele olemas (mis polegi iseenesest vale mõte) ning ma pean lugema ja ronima ja mängima ... sõnaga ma olin väsinud kui ront.

Eilne hommik oli sudune, õhk lämbe ja niiske nagu rooma saunas ning mõte sellest, et saab minna õhtul kodunt välja (selle suve jooksul teist korda, arvesse ei lähe öövalved, sest siis teenitakse rasket raha) paelus mind ergastavalt.

Igatahes õhtul läksime L-ga linna peale. Väikesed kokteilid Raekoja mingis välikõrtsukeses, lobisesime meestest, lastest, krussikeerdunud eludest, vaatasime mööduvaid Gruusia meeleavaldajaid ning otsustasime siis hoopiski linna parimat kohvi tegevast Kehr Wieder'st võtta latted topsi ning imeda neid augustiöös.

Ma polnud vist aastat viis käinud vaateplatvormidel, istunud üleval müüritisel, taustaks Tallinna tuledes kesklinn ning heliks turistide mitmekeelne kakofoonia.

Millest me rääkisime? L-ga räägime kõigest, isegi nendest asjadest, millest on tavaliselt häbi isegi mõelda. Siis vestlesime oma tutvusealgusest, sest kui me oleksime olnud vastassoolised, siis oleks see olnud ilmselt armastus esimesest silmapilgust, aga meil oli sõprus esimesest hetkest.

L. on meeldiv naine, abivalmis, aga kuidagi... no ütleme nii, et ta pole just sündinud hõbelusikas paremas peos. Temal on üks krooniline häda, mis kummitab pidevalt, aga see on tema isiklik asi ja seda ma vist oma mõttepojaks pidada ei saaks.

Aga.... L-ga me siis kõnelesime, arutasime armastusest filme ja raamatuid, istusime Nevski katedraali trepil, jälgisime riigikogulaste maja akendelt peegeldusi ilutulestikult ning siis avastasime, et all-linna saamine osutub keerulisemaks, kui me arvasime.

See pagana sammas oma ehitusega on blokeerinud enamiku Harjumäe lähiümbrusest ja nii me siis oma kontsakestel taldu mööda munakiviteed siledaks kulutasimegi. Igatahes saatis L minu nagu aus kavaler trammile ja ma suundusin koju magama, sest möödundöine unevõlg vajas tasamagamist.

Täna hommikul aga avastasin, et sellised väljaskäimised on äärmiselt lõõgastavad, annavad palju ainest ning oli nii soe öö, et ma ei mäletanudki sellist lämbelembi, mis vilkalt askeldavas linnas selleõhtuseks valitsejaks oli.

Nüüd on aga keskpäev käes, mina olen oma ajutiselt tulvanud korralikkuse päevikpidamise teoks teinud ja vaatame, kas homme on heade mõtete päev või mitte.

Ma olen vilets päevikupidaja....

... ja see ei tee mind sugugi rõõmsaks, et ma nii kehvakene olen.

Möödunud on mitmeid pikki kuid ja suve jooksul on juhtunud selliseid asju mida ikka, kui käiakse tööl, kasvatatakse lapsi, peetakse maja ning põetatakse kedagi.

Avastasin, et olen ainult korra käinud kohvitamas - igav, onju.?Samas ei saa öelda, et suvi oleks luhtunud. Poegadele sai paljusid asju õpetatud, mängisin nendega, lugesin, käisime muuseumites, kinos, lõõgastusime rannas. Ja siis, ülla-ülla, olen ma sotsialiseerumis värskendanud ning nagu alati tuleb see suhtlusaltisus korraga.

Huvitav on see, et minu elus on kolme meesisendit - üks on A, keda tunnen kuue aasta ringis, üks on H, keda tunnen... hmmm kaua ma teda tunnen? Vist juba oma kümme tuleb ära? ja siis üks mees veel, kelle silmadest - kui nüüd literatuurselt väljenduda - olen valmis ka äikesetormis ja liivaorkaanis jooma küllastumata kire magus-joovastavat hurma. Ja nagu mingis tobedas kokakoola reklaamis, kus küsitakse, et miks ei või head asjad tulla elus agadeta, siis küsiksin ma sama, miks ei võiks tulla tunnetemöll igasuguste kuide, entide ja muude rinnastavate ja mitterinnastavate sidesõnadeta?

Miks peab olema mees, kelle suhtes tunnen ma enamat kui vajadust kabet mängida, abielus? Ok, saan aru, ta pole ju osanud mind aastaid varjulisel künkaserval, kaabu silmi tõmmatud oodata ja uneleda. Elu tahab elamist, tegu tahab tegemist.

Kuid mina tahan ju ka... elada. Ta on minu kadunud pool, see, mida inimene otsib ja ma loodan, et see pole ainult minu hormoonpuhanguline ulm, mis räägib, vaid sootuks midagi ürgsemat, mingi seesmine kaljukirgastus, mis pead tõstab ja ohtlikult väljuda üritab.

Sellest luuletusest, mille ma talle kirjutasin ja ühe kirjatöö vahele sokutatuna oma elu jätsin elama... oehh sellest ei tea ma midagi. Aga hüva, aitab lõõmamisest, see tuimestab hingetorud ja pärastist puhastajat ma niipea leida ei oska.

A-st, või täpsemalt A.A-st. See mees armastab mind, tunnen oma seljanaha, loomuliku emasebüsti ja pikaks veninud juuksesalkude viimsegi servaga nii. Ta oli mulle omal ajal kõvaks toeks ja abiks, siis kui E.T... ok, see on pikem jutt ja kunagi muul ajal ma õitsen ja õilmisten sellel teemal... Aga omal ajal oli A.A valmis mulle oma südant, kätt, mõistus, ihu ja hinge pakkuma, et ma saakisn ennast

naisena tunda ning olla tema kasupoegadele vääriline ema.

H.P. on aga veidi teine tubakas. IT-mees ja lahe säga, kes kõikidele meeldib väga... aga mulle mitte niipalju. Kunagi, igiammu olin temast sissevõetud, aga see on juba ammu-ammu-ammu kuivanud kokku ja muutunud millekski.....igavaks? Ma ei tea. Sõnaga, mehi nagu on aga mitte neid, kellele endast anda kõike, kasvõi üks poeg veel.

Pagan, asi kisub juba melanhoolseks. Edaspidi, igatahes üritan ma korrapärasemalt sissekandeid teha. Mitte nii pikka pausi panna.

Kord nädalas on laupäev

Hommik. Tuline kohvi. Pojad vaatavad midagi televiisorist. Midagi suhteliselt banaalset. Kodu vajaks pisut ergutavat naisekätte puhastustöödes, aga.. aga mis? 

Miks vaevavad aeg-ajalt laiskushood, kus on suurimaks päevatööks hommikusöögi valmistamine ja muu aeg ma lihtsalt olen. Lihtsalt loen, söön kommi, istun diivanil ja vahin kaks tundi järjest lakke, sest ...palun peatage maailm, ma soovin selles peatuses maha minna. Palun fikseerida aeg sellesse minutisse ning ma ei taha enam midagi muud, kui voolata elu endast läbi. Tunda kuidas aeg ja tegevused nõrguvad liimjalt üle keha, selja, käte, jalgade, kuidas ajatuul sasib juukseid ja Härra Sekund oma jõhkruses peeneid kriipse seni veel siledale nahale hakkab tõmbama...

Eile olin tööl. Pikka päeva ja kuna praegu puhkuse eel on patsiente vähe ja tööd napib, siis sai ikka mokalaata peetud. "Koosolek" seisnes selles, et meenutasime huvitavaid juhtumeid tööpraktikast, lahkasime enamike ühiselt teada-tuntud arstide eraelusid ja itsitasime selle üle, et kui vaid nõunike kogu juhatuse esimees teaks, mis on kunagi toimunud haiglate seinte vahel, siis saaks ta igal õhtul infarkti.... Haa, see polnud ainult suusoojaks öeldud.

Kolenaljakaid sündmusi, kohmakaid kurameerimisi, praktikat, ravimeid, süste, kirjutamist, elustamisi, verejookuspeatamisi, erinevaid protseduure, palju hädalisi. Küsisime endalt, et miks nii? Tegelikult lihtsalt selle pärast, et 3/4 meedikute elust toimub haiglas ja sealt need lood ka tulevad....

Aga kriitika korras tuleb mul küsida endalt, et kuhu ma siiski pigem kuulun - olen ma oma esimese eriala põhjal õde või teise eriala järgi filoloog, keelegurmee, tulevane kirjandusteadlane?

Meditsiin, õendus - see on pigem kirg, millele tuleb järele anda.

Kirjandus, filoloogia - see on pigem hingesugulane, kellega ma tunnen 100% lähedust.

Niisiss, ma jagan ennast - kire ja hingesugulase vahel.

Ma tean ennast tegelikult küll - kaks aastat rahmeldan meditsiinis ja siis tunnen surmavat tüdimust. Vajan vaheldust, mis lõppkokkuvõttes toob mind ikkagi tagasi sinna, kust ma kunagi alustasin....

Aga kohv on maitsev ning hommik suubunud lahedalt keskpäeva lähedusse. Majapidamine ootab, köök ootab.

Ja ainult kord nädalas on laupäev.

Suvetuule jäine minoor

Igal hommikul lootusrikkalt kardina vahelt aeda vaadates, tuleb tunnistada, et suvealguse ootusmeeleolud on asendunud kirgastumisega.

On tekkinud hetki, kus on võimalik aduda, et ilm pole oluline, isegi mitte tänane jahedalt paistev päike ning õõvastav põhjasuunaline tuul. Oma suurimat pahet, sigarette, nautides tuli mul kurbusega tõdeda, et kätele hakkas külm ning tuli need kenasti jällegi pükstetaskutesse toppida. Ja teha oma argiasju.

Aga mida ma täna siis õieti üldse tegingi? Pojad viisin lasteaeda, ajasin linnas asju, jõin ühe kohvi, tõin raamatukogust endale banaalse naisteka, käisin ema vaatamas ning õhtul säutsusin sõbratariga maast ning ilmast. Kui hää on elada.

Meile vaatasin, oma orkutis kontot vaatasin, lemmikportaalis, perekooli.ee-s, surfasin ja tundsin ennast iseendana. Sellena, kes ma olin veel kuus aastat tagasi.

Sõbratariga meenutades naersime neid aegu, kui me veel oma toonaste kaaslastega ja lastetutena mööda vanalinnapäevi seiklesime, Loodusmuuseumi õuel suitsetasime ning ahnelt suve, elu, armastust, õhku ning toitu ahmisime....

Oo õnnis ja tiivustav vabadus!!

Aga nüüd? Kohustused, arvete maksmised, arstileminekud, majapidamine, töö, töö, töö.

Kostab nagu nurin, aga tegelikult on mõnus päevastest sekeldustest väsinuna vankuda voodisse ning variseda unenägudeta tinauttu.

Mõni aeg tagasi üks tuttav kurtis unetuse üle. Palusin teda üheks päevaks oma klutte hoidma. Järgmisel korral kohtudes küsisin, et kuidas siis oli, kas õhtul tuli magus uni kallale? Tuttav jaatas ja ütles, et ta jäi praktiliselt kohe magama. Vat siis.

Aga tegelikult ootan ma neid suvelämbeseid öid väga. Nt oma sünnipäevaõhtuid, kui päeval lagipähe vajunud lõõsk on mandunud hämaraks soojuseks, laual põleb küünal ning pokaalis loksub väsinud vein. Oma salapärasel moel on võimalik olla osake loodusest ning tajuda ennast elutsükli ühe hädise alternatiivina. Nendel õhtutel toimub midagi vihjavat, kuid kunagi ei saa ru millele nimelt. Ma armastan suve, kuigi ma tema tujudest midagi ei jaga

Lained, lained, lained....

Jumaldades raamatuid, lugemist, lugusid, kirjutamist - sõnaga kõike, mis seotud mingilgi viisil kirjatähtede ja nendest grammatiliste üksuste moodustamisega,tuleb tunnistada, et viimased kuus kuud on seda tehtud liiga palju. Loetud liigselt romaane, novelle, luuletusi, analüüsitud akadeemilisi, teaduslikke, kriitilisi ja mingisuguseid veel artikleid ning on tekkinud kergemasordiline tõrge.

Kusjuures, teades lugemis,-ja kirjutamisarmastust, ulatatakse alalõpmata mingi leht, mis oleks vaja üle vaadata, mingi kirjutus, mis vajaks kohendamist. Olen märganud, et ma justkui peaks oma filoloogilise haridusega pidevalt kedagi abistama ning kolleegidki võtavad seda iseenesest- mõistetavana. Ta on filoloog, järelikult peab seda tegema. Mine mõne advokaadi juurde sedasi.... mõtteid saad ainult niipalju, et järgmine kohtumine toimub homme ja maksab natuke rohkem (kusjuures ei alaväärista mainitud eriala inimesi sugugi, lihtsalt kerge komparatiivne moment).

Milleni ma välja jõuda tahtsin? Selleni, et ma olen vaimse tegevusega hõivatuna jätnud unustusse oma tundeelu ja kõik selle, mis peidetud minu ellu. Rõhutan sõna MINU, sest minu sotsiaalne staatus lisaks emana, tütrena, õena, töökaaslasena, kliendina, kursusekaaslasena ning ilmselt ka mingil hetkel osakaaslasena ühele vastassoost subjektile olen ma täiesti ära unustanud, et olen ka inimene, SEE, kes naudib sööke, filme, muusikat, kellel on peas mõtted, kes tunnetab viie meele kaudu maailma - kuskil selles kirjus massis olen ma oma ennast kaotanud.

Tõesti, tegelikult toimus see kaotus märksa varem, kui hetkeavastus. Kuskil neli aastat tagasi, kui inimene, kellega ma oleksin heal meelel vanaks saanud, lihtsalt lõpetas suhtlemise. Muidugi oli muid põhjuseid ohtralt, kuid see kuidas ma toona ilmselt miljoniks veepiisaks laugenu ja jäätununa autopiloodil tegutsenud olen viis mind enesekaotuseni. Ja nüüd eneseleidmiseni.

Selleks polnud palju vaja. Ühte inimest ja tema pilku.

Kõlab naiivselt, kuid ma leidsin ennast. Uuesti.

See tundub olevat siiski õige - elu on nagu lainetav meri - iga tormine loksumine päädib vahuse triibuna kuskil, vastu kive, liivasel pinnal, ühtib mõne muu merega. Igatahes lõpetab oma teekonna. Samasugune olemus on märgatav ka elus - iga asi päädib kuskil. Ka minu enesekaotus lõppes. Leidmisega ja sedapuhku on need lained sarnased troopilise laguuni valge liivaga....

Puudub vaid mahe briis, külm ja lahja naps ning niudevöö.

Need lained, lained, lained, mida te mulle veel tuua võite?

Kui ööd on valged ja lühikesed

Blogija töötab, tegelikult töötas. Eile. Öösel. Kui juuniõhtust, tuulisest ja taevast viirutavast sai napp ja valge juuniöö. Kui õdedetoa seinad oma aprikoosikarvasuses veiklesid südaööselgi mõnuga ja heledalt. Kui järjekorde õeposti kell häälekalt enda juurde kutsus ning põetamisprotsessile allutas.

See on täiesti loomulik osa igapäevaelust. Tunda ennast vajalikuna, kuigi vahel tuleb mõtteisse, et kellele, kuid südametunnistuse järgi peab tunnistama, et töö istub. Selline, kus saab kedagi aidata, teha piisavalt kirjatööd, suhelda inimestega, teha ülilahedaid õendusprotseduure, mis tavainimestel (loe: mittemeedikutel) tavaliselt kananaha ihule tõmbab.

Imelik, et ma õetööst suutsin ligi kolm aastat eemal olla. Terve igaviku polnud võimalust õepitsatit kasutada, pastakatekaitsjast vasaku rinnakohal paiknevast taskust võtta, rinnasilti kanda, kääre, sidemerulli, nätsupakki ja sigarette ning välgumihklit jakitaskus hoida.

Seda romantilist meelt... Õendus on justkui mingi seestunud kirg minu soontes, mis kuidagi välja ei lähe. Ta hoopis kandub edasi ja edasi ja edasi.

Üllatav on näha poegi meedikuid mängimas. Küsin siis endalt alati, et kas tõesti-tõesti mängib meedikutest vanemate (ema õde ja isa arst) geneetiline pagas kaasa?

Tõsiküll, see isa pool on marginaalne, kuid siiski, siiski.....

Aga meid ootab täna üks huvitav seik ees, õigemini mind kui lapsevanemat pigem kohustus ja poegi põnevus - kino ühes sinnakuuluva pop-corni, coca-cola, kummikommide ja kleepkatega. Igapäevane meeldetuletus alates reklaami ilmumisest - ema, kinno tuli Kung Fu Panda. Palun lähme vaatama, millal me kinno läheme, miks me juba ei lähe, kas täna läheme, aga homme?

Kui täiskasvanutele võib midagi lubadustega udutada, siis lastele mitte - oled lubanud, siis tee. Kindlasti. Lapsed ju õpivad eeskujudest ja mis asi see siis olgu, kui vanem lubab, aga asju ei klaari ning lükkab kõike määramatusse homsesse.

Hüva. Tänaseks aitab.

Tegevuse sooritamine on sama nauditav kui selle lõppresultaat, mulle isegi olulisem - niisiis kinnominek.

Esimest korda päevikut pidamas

Tõesti, tõesti, siinkirjutaja pole mitte ainumastki korda endale soetanud lukustatavat päevaraamat, pole tippinud päevasündmusi ei joonelisse ega ruudulisse kaustikusse ning siis seda meeleheitlikult teiste pereliikmete eest peitnud. Jumal sellega. Milleks? Polnud selliseid saladusi, mida karta.

See, et siinkõneleja pisut liigagi otsekoheselt kellelegi midagi on võimeline ütlema, polnud saladuseks mitte ühelegi klassikaaslasele, samuti perele ega hilisematele kolleegidele, kursusekaaslastele etc, etc, etc. 

Aga miks siis nüüd, 32. sünnipäeva eelõhtul, on vaja midagi sellist teha? Moodsad ajad nõuvad kaasaegseid lähenemisi? Küllap vist.

Aga millest võiks kõnelda? Iseendast? Poegadest? Majapidamisest? Õppetööst? Tööalastest enese taasleidmistest? Ilmselt kõigest järgemööda, rahulikult ning kirjutamispaineta.

Üldse on võimalik elus saavutada enamat, kui asju võtta kainelt ning külmavereliselt. Ei saa kohe lube tehtud? Teed siis, kui selleks on võimalik uuesti ressursse ja vahendeid kulutada.

Pole võimalik sellel suvel kusagile eestisiseselt puhkama minna? Järgmine aasta tuleb ju jälle suvi.

Inimesed vaatavad uudistavalt parema käe nimeta-sõrme - kas seal kilgendab siduv kullaläige? Ei, ei kilgenda, kui tuleb siis tuleb, praegu tuleb vabadust nautida.

Ahh, tegelikult peaks olema eluga mitte natuke rahul, kuid peaaegu õnnelik, sest mitte ükski probleem pole alatine, kõik lahendused on lihtsad ja enne koitu on öö ikka kõige tumedam. Selleks korraks näib blogimine lõppevat, sest ees ootab hulk asju: libahunditund, teoreetilise seminari eksamiks artiklite taaslugemine; kerge majapidamistuustimine, vaja pidada maha internetiminutid ning siis poegadele järele. Et marakratid saaksid söösta rohutirtsuparvena puhtasse elamisse ning lülitada blogija jälle oma katkematusse päevaahelasse.

Päevas on hetki, mida endale elada.