kolmapäev, 20. august 2008

Märganud ja ärganud/ Ene Mihkelson "Katkuhaud"

Millalgi kevadel, kusagil aprillis või nii tuli teha omal valikul loetud eesti uuema kirjanduse varamusse kuuluvate raamatute hulgast väikene sisutihe lookene.
Mind paelus toona "Katkuhaud". Kuna tegemist oli tänapäeva eesti kirjandusega, mis mõneti oli eksperimenteeriv, siis ma katsetasin ka ühe veidi omanäolise analüüsiga. Luulet ju pulgastatakse pidevalt, eksole? Ma talitasin vastupidi - tegin luulet, et analüüsida romaani. Kindlasti ei ole see parimatest parim, kuid ta on aus.
Eile, täpsemalt küll täna, tulin ma lauluväljakult, kus voogas tuhandepäine eestlus. Oli olla küll uhke ja hää, kuid ma pean seda natukene veel seedima, siis saan täpsemalt öelda, mida ja kuidas mu hinges toimus. Sest praegu on ju kell alles kümme saamas, aga mina tulin ristijalu kõndides kell neli toauksest sisse, olles enne kuus tundi tegutsenud häälekalt ja hüplevalt....
Kuid milleks rääkida öölaulupeost ja "Katkuhauast"? Miks ühes ja samas tekstis? Ja veel blogis?
Hetkel ma siis vaatasin seda analüüsluulet ja leian, et täitsa sobiv oleks nüüd seda ka avalikkusele näidata. Õppejõud ja umbes 20 kaasüliõpilast teavad seda niikuinii. Aga palun siis:
Rahvuse ajaloolise mälutrauma sündroom


Alles hiljuti mõistsin ma ruttu
Et aeg lipsab minema – uttu.
Ja et kiirus ei taltu me maani
ma huviga lugesin romaani.

Sai auhindu raamat, mis köitis
Ja siis mul üks mõte loitis
Miks paelub see raamat mis laual?
Mis teoksil on Katkuhaual?

Sotsiaal-kriitiline oli teos,
Tugevalt ajalooline seos
Eesti inimese hirmkeeruline saatus
Ja ühe naise elu viimane vaatus

Laused stiililt rääkisid ladusalt
Et aeg möödub äkki ja valusalt
Kõigile pitseri vajutab tugeva
aina põnevam oli siis lugeda

Kuigi vahel ei mõistnud, kes kõneleb,
Räägib peategelane endaga – sõneleb?
Kus läheb uneluse-tõesuse piir
Ja mis oli reetmise hinnaks siin?

Miks kardavad olijad avada
hämaraid mõtteid, kus veri võib sadada
miks tegutses uuritav Kaata just nii,
et oli pahanduse tekitajana justkui prii

Vaba südame-mõistuse keelavast painest,
sellest nii tundmatust sõjasest ainest
Pole varemgi julgemalt vaetud
kohta, mis katkuga kaetud.

Valusaid paiseid avanes parinal,
Reetmise ajaloo tugeval kärinal
Põikas tegevus aegade voogu
Ning romaan sai arhiivilist hoogu

Autor põikas talletund lehteisse
Ning aeg sai kurblikke ehteisse
Sealt vaikselt koorus nukker tõde
Oli reeturiks isiklik õde

Veel mõniteist aastat tagasi
Poleks keegi julgend rääkida sedasi
Panna kirja me valusat lugu
kus puudus nii vanus kui sugu

Kild-killult avaneva raamatu,
Mille lugeja ei või olla saamatu
Sätin uhkelt ma endale riiulisse
Mängin noodid ajaloo viilulisse

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...