neljapäev, 12. juuni 2008

Suvetuule jäine minoor

Igal hommikul lootusrikkalt kardina vahelt aeda vaadates, tuleb tunnistada, et suvealguse ootusmeeleolud on asendunud kirgastumisega.
On tekkinud hetki, kus on võimalik aduda, et ilm pole oluline, isegi mitte tänane jahedalt paistev päike ning õõvastav põhjasuunaline tuul. Oma suurimat pahet, sigarette, nautides tuli mul kurbusega tõdeda, et kätele hakkas külm ning tuli need kenasti jällegi pükstetaskutesse toppida. Ja teha oma argiasju.
Aga mida ma täna siis õieti üldse tegingi? Pojad viisin lasteaeda, ajasin linnas asju, jõin ühe kohvi, tõin raamatukogust endale banaalse naisteka, käisin ema vaatamas ning õhtul säutsusin sõbratariga maast ning ilmast. Kui hää on elada.
Meile vaatasin, oma orkutis kontot vaatasin, lemmikportaalis, perekooli.ee-s, surfasin ja tundsin ennast iseendana. Sellena, kes ma olin veel kuus aastat tagasi.
Sõbratariga meenutades naersime neid aegu, kui me veel oma toonaste kaaslastega ja lastetutena mööda vanalinnapäevi seiklesime, Loodusmuuseumi õuel suitsetasime ning ahnelt suve, elu, armastust, õhku ning toitu ahmisime....
Oo õnnis ja tiivustav vabadus!!
Aga nüüd? Kohustused, arvete maksmised, arstileminekud, majapidamine, töö, töö, töö.
Kostab nagu nurin, aga tegelikult on mõnus päevastest sekeldustest väsinuna vankuda voodisse ning variseda unenägudeta tinauttu.
Mõni aeg tagasi üks tuttav kurtis unetuse üle. Palusin teda üheks päevaks oma klutte hoidma. Järgmisel korral kohtudes küsisin, et kuidas siis oli, kas õhtul tuli magus uni kallale? Tuttav jaatas ja ütles, et ta jäi praktiliselt kohe magama. Vat siis.
Aga tegelikult ootan ma neid suvelämbeseid öid väga. Nt oma sünnipäevaõhtuid, kui päeval lagipähe vajunud lõõsk on mandunud hämaraks soojuseks, laual põleb küünal ning pokaalis loksub väsinud vein. Oma salapärasel moel on võimalik olla osake loodusest ning tajuda ennast elutsükli ühe hädise alternatiivina. Nendel õhtutel toimub midagi vihjavat, kuid kunagi ei saa ru millele nimelt. Ma armastan suve, kuigi ma tema tujudest midagi ei jaga

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...