See, et siinkõneleja pisut liigagi otsekoheselt kellelegi midagi on võimeline ütlema, polnud saladuseks mitte ühelegi klassikaaslasele, samuti perele ega hilisematele kolleegidele, kursusekaaslastele etc, etc, etc.
Aga miks siis nüüd, 32. sünnipäeva eelõhtul, on vaja midagi sellist teha? Moodsad ajad nõuvad kaasaegseid lähenemisi? Küllap vist.
Aga millest võiks kõnelda? Iseendast? Poegadest? Majapidamisest? Õppetööst? Tööalastest enese taasleidmistest? Ilmselt kõigest järgemööda, rahulikult ning kirjutamispaineta.
Üldse on võimalik elus saavutada enamat, kui asju võtta kainelt ning külmavereliselt. Ei saa kohe lube tehtud? Teed siis, kui selleks on võimalik uuesti ressursse ja vahendeid kulutada.
Pole võimalik sellel suvel kusagile eestisiseselt puhkama minna? Järgmine aasta tuleb ju jälle suvi.
Inimesed vaatavad uudistavalt parema käe nimeta-sõrme - kas seal kilgendab siduv kullaläige? Ei, ei kilgenda, kui tuleb siis tuleb, praegu tuleb vabadust nautida.
Ahh, tegelikult peaks olema eluga mitte natuke rahul, kuid peaaegu õnnelik, sest mitte ükski probleem pole alatine, kõik lahendused on lihtsad ja enne koitu on öö ikka kõige tumedam. Selleks korraks näib blogimine lõppevat, sest ees ootab hulk asju: libahunditund, teoreetilise seminari eksamiks artiklite taaslugemine; kerge majapidamistuustimine, vaja pidada maha internetiminutid ning siis poegadele järele. Et marakratid saaksid söösta rohutirtsuparvena puhtasse elamisse ning lülitada blogija jälle oma katkematusse päevaahelasse.
Päevas on hetki, mida endale elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar