... ja see ei tee mind sugugi rõõmsaks, et ma nii kehvakene olen.
Möödunud on mitmeid pikki kuid ja suve jooksul on juhtunud selliseid asju mida ikka, kui käiakse tööl, kasvatatakse lapsi, peetakse maja ning põetatakse kedagi.
Avastasin, et olen ainult korra käinud kohvitamas - igav, onju.?Samas ei saa öelda, et suvi oleks luhtunud. Poegadele sai paljusid asju õpetatud, mängisin nendega, lugesin, käisime muuseumites, kinos, lõõgastusime rannas. Ja siis, ülla-ülla, olen ma sotsialiseerumis värskendanud ning nagu alati tuleb see suhtlusaltisus korraga.
Huvitav on see, et minu elus on kolme meesisendit - üks on A, keda tunnen kuue aasta ringis, üks on H, keda tunnen... hmmm kaua ma teda tunnen? Vist juba oma kümme tuleb ära? ja siis üks mees veel, kelle silmadest - kui nüüd literatuurselt väljenduda - olen valmis ka äikesetormis ja liivaorkaanis jooma küllastumata kire magus-joovastavat hurma. Ja nagu mingis tobedas kokakoola reklaamis, kus küsitakse, et miks ei või head asjad tulla elus agadeta, siis küsiksin ma sama, miks ei võiks tulla tunnetemöll igasuguste kuide, entide ja muude rinnastavate ja mitterinnastavate sidesõnadeta?
Miks peab olema mees, kelle suhtes tunnen ma enamat kui vajadust kabet mängida, abielus? Ok, saan aru, ta pole ju osanud mind aastaid varjulisel künkaserval, kaabu silmi tõmmatud oodata ja uneleda. Elu tahab elamist, tegu tahab tegemist.
Kuid mina tahan ju ka... elada. Ta on minu kadunud pool, see, mida inimene otsib ja ma loodan, et see pole ainult minu hormoonpuhanguline ulm, mis räägib, vaid sootuks midagi ürgsemat, mingi seesmine kaljukirgastus, mis pead tõstab ja ohtlikult väljuda üritab.
Sellest luuletusest, mille ma talle kirjutasin ja ühe kirjatöö vahele sokutatuna oma elu jätsin elama... oehh sellest ei tea ma midagi. Aga hüva, aitab lõõmamisest, see tuimestab hingetorud ja pärastist puhastajat ma niipea leida ei oska.
A-st, või täpsemalt A.A-st. See mees armastab mind, tunnen oma seljanaha, loomuliku emasebüsti ja pikaks veninud juuksesalkude viimsegi servaga nii. Ta oli mulle omal ajal kõvaks toeks ja abiks, siis kui E.T... ok, see on pikem jutt ja kunagi muul ajal ma õitsen ja õilmisten sellel teemal... Aga omal ajal oli A.A valmis mulle oma südant, kätt, mõistus, ihu ja hinge pakkuma, et ma saakisn ennast
naisena tunda ning olla tema kasupoegadele vääriline ema.
H.P. on aga veidi teine tubakas. IT-mees ja lahe säga, kes kõikidele meeldib väga... aga mulle mitte niipalju. Kunagi, igiammu olin temast sissevõetud, aga see on juba ammu-ammu-ammu kuivanud kokku ja muutunud millekski.....igavaks? Ma ei tea. Sõnaga, mehi nagu on aga mitte neid, kellele endast anda kõike, kasvõi üks poeg veel.
Pagan, asi kisub juba melanhoolseks. Edaspidi, igatahes üritan ma korrapärasemalt sissekandeid teha. Mitte nii pikka pausi panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar