Olen vist üks väheseid laste emasid, kes saab vanduda rahulikult käsi südamel, et ma ei tea midagi magamata öödest, kuna pojad lihtsalt magasid öösiti. Seda tänini. Lähevad voodisse, krassavad natuke ja kukuvad ära kuni hommikuni. ise ma eriti magamatust ei kannata, on olnud öid, kus ma töö tõttu olen pidanud tikke laugude vahele toppima, kuid olen pigem vara voodi ja vara üles. Nüüd siis juhtus nii, et olin ühe öö tööl, järgmisel õõtsusin ja laulsin Märkamisaega, siis olin jälle tööl. Ma olin nii väsinud, et selleks oleks pidanud välja mõtlema täielikult uue sõna. Kuid tänu sellele väsimusele oli mul võimalus ka pikaldaselt seedida/mõtiskella toimunu üle.
See oli elustav. Mõistmaks toimunut ei tulnud mulle pähegi võrrelda, et kuidas oli kõik siis ja nüüd - milleks võrrelda võrreldamatut? Siis oli see vabadusele laulmine, nüüd oli see mälestusele laulmine, ülelaulmine sellele, mis olemas olnud 17 aastat.
Ma olen uhke. Oma keele, oma rahvuse, oma maa üle. Ma armastan seda kohta ja teen kõik, et mu pojadki seda armastada oskaksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar