Hommik. Tuline kohvi. Pojad vaatavad midagi televiisorist. Midagi suhteliselt banaalset. Kodu vajaks pisut ergutavat naisekätte puhastustöödes, aga.. aga mis?
Miks vaevavad aeg-ajalt laiskushood, kus on suurimaks päevatööks hommikusöögi valmistamine ja muu aeg ma lihtsalt olen. Lihtsalt loen, söön kommi, istun diivanil ja vahin kaks tundi järjest lakke, sest ...palun peatage maailm, ma soovin selles peatuses maha minna. Palun fikseerida aeg sellesse minutisse ning ma ei taha enam midagi muud, kui voolata elu endast läbi. Tunda kuidas aeg ja tegevused nõrguvad liimjalt üle keha, selja, käte, jalgade, kuidas ajatuul sasib juukseid ja Härra Sekund oma jõhkruses peeneid kriipse seni veel siledale nahale hakkab tõmbama...
Eile olin tööl. Pikka päeva ja kuna praegu puhkuse eel on patsiente vähe ja tööd napib, siis sai ikka mokalaata peetud. "Koosolek" seisnes selles, et meenutasime huvitavaid juhtumeid tööpraktikast, lahkasime enamike ühiselt teada-tuntud arstide eraelusid ja itsitasime selle üle, et kui vaid nõunike kogu juhatuse esimees teaks, mis on kunagi toimunud haiglate seinte vahel, siis saaks ta igal õhtul infarkti.... Haa, see polnud ainult suusoojaks öeldud.
Kolenaljakaid sündmusi, kohmakaid kurameerimisi, praktikat, ravimeid, süste, kirjutamist, elustamisi, verejookuspeatamisi, erinevaid protseduure, palju hädalisi. Küsisime endalt, et miks nii? Tegelikult lihtsalt selle pärast, et 3/4 meedikute elust toimub haiglas ja sealt need lood ka tulevad....
Aga kriitika korras tuleb mul küsida endalt, et kuhu ma siiski pigem kuulun - olen ma oma esimese eriala põhjal õde või teise eriala järgi filoloog, keelegurmee, tulevane kirjandusteadlane?
Meditsiin, õendus - see on pigem kirg, millele tuleb järele anda.
Kirjandus, filoloogia - see on pigem hingesugulane, kellega ma tunnen 100% lähedust.
Niisiss, ma jagan ennast - kire ja hingesugulase vahel.
Ma tean ennast tegelikult küll - kaks aastat rahmeldan meditsiinis ja siis tunnen surmavat tüdimust. Vajan vaheldust, mis lõppkokkuvõttes toob mind ikkagi tagasi sinna, kust ma kunagi alustasin....
Aga kohv on maitsev ning hommik suubunud lahedalt keskpäeva lähedusse. Majapidamine ootab, köök ootab.
Ja ainult kord nädalas on laupäev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar