teisipäev, 19. august 2008

Kriitikameeleta

Ma olen täna kriitikata. Ma olen lisaks sellele veel magamata, rambakas ja kulgematu. Ma olin tööl. Öösel. Kui tavalised inimesed näevad REM faasisii ntiimse teadvustamatuse isiklikke märguandeid. Magavad norinal. Üks patsientidest magas ka norinal. Niivõrd, et tuli sulgeda palatiuks, takistamaks teisteni selle üürgamise jõudmist.
Lisaks helisesid pidevalt kellad - need, mis patsientidele on käeulatusse antud ning mis on meile, meedikutele, märguandeks korrastäraolemisele.
Mis oli korrast ära? Loetlen mõningad juhused:
1. Memm avaldas soovi potitooli kasutada, kuid see pidi desinfitseeritama. Sic!!! kell üks öösel varitsevad bakterid eriliselt jõudsal moel, et karata haigusest laastatud peffi.
2. Memm naabervoodist libises kuidagi tekilikult voodi alla ning minu järelpärimise peale, et mis ta seal teeb, vastati: "Ma vedeln siin." Loogiline, onju?
3. Papi naaberpalatist ütles, et tal on äng peal. Kutsusin arsti, sest kui äng on peal, tuleb tegutseda.
4. Pool kolm kutsus krooniline hüpertoonik enda juurde, sest RR pidi nüüd ja kohe mõõdetama. RR oli normaalne, patsient rahunes ja uinus.
5. ...
jah, selline on mõne inimese töööö.
Masendav tegelikult, kuidas hädad inimesi laastavad ja ma näen neid abitult pealt, sest minu võimuses on leevendada olukordi, kuid mitte neid kuidagi kaotada või, jumal hoidku selle eest, tagasi tuua kadunud noorust. Penisonärist pioneeri ei tee. Õnneks vist, eksole?
Aga miks ma siis olen kriitikameeleta? Sest ma olen väsinud. Ma tahan minna, minna ja jääda, jääda ja tulla, tulla, et jääda......
Ma loen vist liiga palju, sest vahel on tunne, et need neuronite impulsid pole üldse minu mõtted. Ei, mitte et minus keegi teine räägiks (niipalju psühootiline ma siiski veel pole), aga ma poleks nagu mina ise. Ja milline see mina ise on? Kurat seda teab. Ilmselt mõni üüratu ego ja madala õnneksvõtu lävega masendunud naishing.
Hähh, aeg on teha käbe uinak ja vaadata üle õhtused riided - ikkagi MÄRKAMISAEG.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...