Sedasi siis. Üks päev õhtusse... veerenud? lohisenud? jooksnud? sammunud? rutanud? kadunud? Ehhhh.... oma filoloogilisest varamust võin ma siia toppida ilmselt vee umbes sadakond tegevust ja liikumist/muutumist väljendavat verbi, kuid ilmestab neid tänase päeva saavutusi ainult üks sõna, ok, kaks - surnuks löömine.
Ma lohisesin terve päeva. Voodist vannituppa, siis kohvilaua taha, siis arvutisse. Lapsi lasteaeda viia tahtnud, aga päeva teisel poolel sai mulle nende kaklemisest villand ja ma kirusin mõttes viieminutilist laiskust. Aga hüva, pojad on tegelikult vahvamatest vahvamad ja pean tunnistama, et nende olemasolu sunnib mind ka kõige laisematel hetkedel ennast liigutama, sest nemad on tükk minust ja pagana nobejalgsed on nad ka.
Veeprotseduure ei viitsinud teha, riidesse panna ei viitsinud, tabletti võtta ei viitsinud, süüa teha ka mitte. Suitsetasin, olesklesin, lugesin. Tõsiküll mõned kasulikud asjad tegin ka: avasin magistrantuuri kausta, tegin uue dokumendi sinna ja märkisin uhkelt ära pealkirja ühele oma seminaritöödest, mis kevadise ajukurbuse tõttu tegemata jäi.
Kuid nüüd tuleb need ära teha ja pluss veel üks kirjalik töö ning üks üsna mahukas eksam. Aga küllap ma teen ja jõuan, vitamiiniseerimata peakene tahab lihtsalt lõõgastust, sest kolmat suve ma pole sarnanenud normaalsele inimesele ning oma pidevate eriala tagasivahetamiste ja soojemate kohtade otsingutega ma lihtsalt pole puhanud. See selleks. Milleks nuriseda oma valikute üle, eksole?
Poegadel on sünnipäev tulemas. Järgmisel esmaspäeval. Vaja kingitused muretseda ning mõelda, mida teha üldse. Viis aastat?! küsin endalt. Oehh viis aastat tagasi kandsin ma neid viimaseid päevi oma üüratuks paisunud pihal ja ei kujutanud üldsegi ette, milliseks olukord võib kujuneda, kartsin juba ette, et nii väikesed lapsed elamisse tulevad, aga nüüd tormavad metsikute huiletega , puitklotsid käsivartele pandud ja teevad omalaadset starward'i.
Aga hüva. Ma olen praegu öövalves, istun siivsalt roosas kostüümis, all valge T-särk, millel kirjub roosades tähtedes :"Thank Good for silicons!", juuksed kenasti patsis ning meeletu tüdimus hinges. Mul tuleb tunnistada, et olen depressivsem kui ämblik tühjas võrgus ning olen ootusärev, kuna homme on Märkamisaeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar