kolmapäev, 11. juuni 2008

Lained, lained, lained....

Jumaldades raamatuid, lugemist, lugusid, kirjutamist - sõnaga kõike, mis seotud mingilgi viisil kirjatähtede ja nendest grammatiliste üksuste moodustamisega,tuleb tunnistada, et viimased kuus kuud on seda tehtud liiga palju. Loetud liigselt romaane, novelle, luuletusi, analüüsitud akadeemilisi, teaduslikke, kriitilisi ja mingisuguseid veel artikleid ning on tekkinud kergemasordiline tõrge.
Kusjuures, teades lugemis,-ja kirjutamisarmastust, ulatatakse alalõpmata mingi leht, mis oleks vaja üle vaadata, mingi kirjutus, mis vajaks kohendamist. Olen märganud, et ma justkui peaks oma filoloogilise haridusega pidevalt kedagi abistama ning kolleegidki võtavad seda iseenesest- mõistetavana. Ta on filoloog, järelikult peab seda tegema. Mine mõne advokaadi juurde sedasi.... mõtteid saad ainult niipalju, et järgmine kohtumine toimub homme ja maksab natuke rohkem (kusjuures ei alaväärista mainitud eriala inimesi sugugi, lihtsalt kerge komparatiivne moment).
Milleni ma välja jõuda tahtsin? Selleni, et ma olen vaimse tegevusega hõivatuna jätnud unustusse oma tundeelu ja kõik selle, mis peidetud minu ellu. Rõhutan sõna MINU, sest minu sotsiaalne staatus lisaks emana, tütrena, õena, töökaaslasena, kliendina, kursusekaaslasena ning ilmselt ka mingil hetkel osakaaslasena ühele vastassoost subjektile olen ma täiesti ära unustanud, et olen ka inimene, SEE, kes naudib sööke, filme, muusikat, kellel on peas mõtted, kes tunnetab viie meele kaudu maailma - kuskil selles kirjus massis olen ma oma ennast kaotanud.
Tõesti, tegelikult toimus see kaotus märksa varem, kui hetkeavastus. Kuskil neli aastat tagasi, kui inimene, kellega ma oleksin heal meelel vanaks saanud, lihtsalt lõpetas suhtlemise. Muidugi oli muid põhjuseid ohtralt, kuid see kuidas ma toona ilmselt miljoniks veepiisaks laugenu ja jäätununa autopiloodil tegutsenud olen viis mind enesekaotuseni. Ja nüüd eneseleidmiseni.
Selleks polnud palju vaja. Ühte inimest ja tema pilku.
Kõlab naiivselt, kuid ma leidsin ennast. Uuesti.
See tundub olevat siiski õige - elu on nagu lainetav meri - iga tormine loksumine päädib vahuse triibuna kuskil, vastu kive, liivasel pinnal, ühtib mõne muu merega. Igatahes lõpetab oma teekonna. Samasugune olemus on märgatav ka elus - iga asi päädib kuskil. Ka minu enesekaotus lõppes. Leidmisega ja sedapuhku on need lained sarnased troopilise laguuni valge liivaga....
Puudub vaid mahe briis, külm ja lahja naps ning niudevöö.
Need lained, lained, lained, mida te mulle veel tuua võite?

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...