Üleeile helistas mulle tööle ainukene sõbratar, kes on võimeline taluma minu mitte just meeldivat natuuri ning tegi ettepaneku minna eile, see on siis laupäeval linna peale lastest, tööst, loomadest lõõgastuma.
Reedel olin valves ning tegin sellist asja, mille nimi on venekeeli sutka, maakeeli kahekühmeneljane - sõnaga hommikus hommikuni ja ilmselt ea suurenedes on neid valveid vaevaline vedada. Ma naasen täöölt väsinult, jalgu teineteise ette tõstes ja ei taha muud kui vett, kohvi, sigaretti ja magada. Viimast otseloomulikult ei õnnestu teha, sest minu pojad leiavad, et olen alati nendele olemas (mis polegi iseenesest vale mõte) ning ma pean lugema ja ronima ja mängima ... sõnaga ma olin väsinud kui ront.
Eilne hommik oli sudune, õhk lämbe ja niiske nagu rooma saunas ning mõte sellest, et saab minna õhtul kodunt välja (selle suve jooksul teist korda, arvesse ei lähe öövalved, sest siis teenitakse rasket raha) paelus mind ergastavalt.
Igatahes õhtul läksime L-ga linna peale. Väikesed kokteilid Raekoja mingis välikõrtsukeses, lobisesime meestest, lastest, krussikeerdunud eludest, vaatasime mööduvaid Gruusia meeleavaldajaid ning otsustasime siis hoopiski linna parimat kohvi tegevast Kehr Wieder'st võtta latted topsi ning imeda neid augustiöös.
Ma polnud vist aastat viis käinud vaateplatvormidel, istunud üleval müüritisel, taustaks Tallinna tuledes kesklinn ning heliks turistide mitmekeelne kakofoonia.
Millest me rääkisime? L-ga räägime kõigest, isegi nendest asjadest, millest on tavaliselt häbi isegi mõelda. Siis vestlesime oma tutvusealgusest, sest kui me oleksime olnud vastassoolised, siis oleks see olnud ilmselt armastus esimesest silmapilgust, aga meil oli sõprus esimesest hetkest.
L. on meeldiv naine, abivalmis, aga kuidagi... no ütleme nii, et ta pole just sündinud hõbelusikas paremas peos. Temal on üks krooniline häda, mis kummitab pidevalt, aga see on tema isiklik asi ja seda ma vist oma mõttepojaks pidada ei saaks.
Aga.... L-ga me siis kõnelesime, arutasime armastusest filme ja raamatuid, istusime Nevski katedraali trepil, jälgisime riigikogulaste maja akendelt peegeldusi ilutulestikult ning siis avastasime, et all-linna saamine osutub keerulisemaks, kui me arvasime.
See pagana sammas oma ehitusega on blokeerinud enamiku Harjumäe lähiümbrusest ja nii me siis oma kontsakestel taldu mööda munakiviteed siledaks kulutasimegi. Igatahes saatis L minu nagu aus kavaler trammile ja ma suundusin koju magama, sest möödundöine unevõlg vajas tasamagamist.
Täna hommikul aga avastasin, et sellised väljaskäimised on äärmiselt lõõgastavad, annavad palju ainest ning oli nii soe öö, et ma ei mäletanudki sellist lämbelembi, mis vilkalt askeldavas linnas selleõhtuseks valitsejaks oli.
Nüüd on aga keskpäev käes, mina olen oma ajutiselt tulvanud korralikkuse päevikpidamise teoks teinud ja vaatame, kas homme on heade mõtete päev või mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar