teisipäev, 10. juuni 2008

Kui ööd on valged ja lühikesed

Blogija töötab, tegelikult töötas. Eile. Öösel. Kui juuniõhtust, tuulisest ja taevast viirutavast sai napp ja valge juuniöö. Kui õdedetoa seinad oma aprikoosikarvasuses veiklesid südaööselgi mõnuga ja heledalt. Kui järjekorde õeposti kell häälekalt enda juurde kutsus ning põetamisprotsessile allutas.
See on täiesti loomulik osa igapäevaelust. Tunda ennast vajalikuna, kuigi vahel tuleb mõtteisse, et kellele, kuid südametunnistuse järgi peab tunnistama, et töö istub. Selline, kus saab kedagi aidata, teha piisavalt kirjatööd, suhelda inimestega, teha ülilahedaid õendusprotseduure, mis tavainimestel (loe: mittemeedikutel) tavaliselt kananaha ihule tõmbab.
Imelik, et ma õetööst suutsin ligi kolm aastat eemal olla. Terve igaviku polnud võimalust õepitsatit kasutada, pastakatekaitsjast vasaku rinnakohal paiknevast taskust võtta, rinnasilti kanda, kääre, sidemerulli, nätsupakki ja sigarette ning välgumihklit jakitaskus hoida.
Seda romantilist meelt... Õendus on justkui mingi seestunud kirg minu soontes, mis kuidagi välja ei lähe. Ta hoopis kandub edasi ja edasi ja edasi.
Üllatav on näha poegi meedikuid mängimas. Küsin siis endalt alati, et kas tõesti-tõesti mängib meedikutest vanemate (ema õde ja isa arst) geneetiline pagas kaasa?
Tõsiküll, see isa pool on marginaalne, kuid siiski, siiski.....
Aga meid ootab täna üks huvitav seik ees, õigemini mind kui lapsevanemat pigem kohustus ja poegi põnevus - kino ühes sinnakuuluva pop-corni, coca-cola, kummikommide ja kleepkatega. Igapäevane meeldetuletus alates reklaami ilmumisest - ema, kinno tuli Kung Fu Panda. Palun lähme vaatama, millal me kinno läheme, miks me juba ei lähe, kas täna läheme, aga homme?
Kui täiskasvanutele võib midagi lubadustega udutada, siis lastele mitte - oled lubanud, siis tee. Kindlasti. Lapsed ju õpivad eeskujudest ja mis asi see siis olgu, kui vanem lubab, aga asju ei klaari ning lükkab kõike määramatusse homsesse.
Hüva. Tänaseks aitab.
Tegevuse sooritamine on sama nauditav kui selle lõppresultaat, mulle isegi olulisem - niisiis kinnominek.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...