Kunagi aastaid tagasi, Peterburis sai korra sõidetud metrooga, kuid ausalt - ma ei mäleta sellest suurt midagi. Valged kahhelseinad, vist oli pruun rong, ohtralt inimesi, liikuvad trepid.
Pariisi metroost mäletan piisavalt räpasust, rohelist piletiti (see on mul praeguseni alles kuskil) ja väga mitmeid mustanahalisi.
Kõik, rohkem ma kuskil pole metrooga sõitnud.
Ma ei taha rääkida metroodest päris ajas ja ruumis, vaid metroodest filmilikus ajas ja ruumis.
Katastrooffilme eriti armastamata ning televiisorit suuremat vaatamata (sealt lihtsalt ei tule peaaegu midagi), juhtusin nägema reklaami ning ausaltöelda - miks ka mitte.
Seda enam, et metroo kui objekt on esinenud päris mitmetes uudistes.
Sõnaga vaatasin seda filmi ja täitsa suure huviga. Üledramatiseeritud igas mõttes - on arst, arsti abikaasa ja abikaasa armuke. Kooliminev tüdruk. Neiu ja noormees, kes metroos kohtuvad. Napsitada armastav naine, kes joob hommikust vahetust lõpetanud metrootunneli valvuriga, kes väidab rööbastel vett näinud olevat ja keda keegi tõsiselt ei võta.
Abikaasa peab otsustama, kas armuke või arst. Juhuse tahtel satuvad metroos kokku nii armuke, arst, tema tütar kui ka noormees ja neiu. Noormees püüab neiule muljet avaldada, tutvustades talle libagiidina (rullikeeratud ajaleht suu ees) kummitusjaama.
Tunnelilaes on aga võlvidelt pressinud Moskva jõgi ennast läbi, tükid kukuvad, vesi tulvab, rongijuht teeb hädapeatumise, rong lendab rööbastelt ning aegluubis nähtavad purustused -vigastused on täpselt nii masendavad nagu olema peavad.
Vagunis ellujääjad peavad leidma läbi vee, laipade, kahjustuste võimaluse maa peale tagasi saamiseks.
Loomulikult on haripunktis ka armukese ja arsti omavaheline kähmlus (üsna filmi lõpus on korralikult mehelik peks ka olemas) naise pärast.
Loomulikult ei puudu filmist reporter ja operaator, kes on ühteviisi südametud ja osavad vennad; pisut mõistetamatud militsionäärid; närveldavad metrootöölised; otsustavad linnaametnikud; heroilised tunnelipäästjad; kõiketeadev ninatark ja nohik, kes õigel hetkel saab teada info, et sõjast jäänud punkris on inimesed...
Ühesõnaga slaavipäraselt ülevoolav nii sisuliinide, karakterite joonistamise kui ka katastroofielementide poolest.
Üks, mis mulle taolistes filmides alati tundub olevat - see näitab ära inimese tegeliku iseloomu. Mõnes mõttes väga loogiline, et armukesest saab kogu grupi aju - ta on ettevõtja ehitusvaldkonnas, ilmselt rohkem kursis pindade, elektri etc, kuid kahtlemata on ta ettenägelik. Vagun on vees, rööpad aga ju elektriseeritud. Kontrollimaks, kas vesi elektrit kannab, haarab Armuke ühes vagunis ellujäänud koerast ning laseb ta vette. Koer jääb elama. Järelikult saab minna. Ta on tugev, leidlik, arukas, armastav, aga ka pisut kiuslik.
Arst seevastu on küll meditsiiniliselt osav, kuid üldiselt üsna möku.
Seltskonda sattunud napsitaja naine on vaatamata oma alkohilismi kalduvustele üsna asjalik tegelane - käeliselt osav, jõuline, hea häälega.
Metroos tutvunud neiu ja noormees on aga filmialguses võõrad, kes selle katastroofielamuse käigus üksteisele saavad mitmel korral toetuda (neiu astmapiibu otsingud; vaguni vahele litsutud noormehe päästmine) ja filmi lõpus saabki nendest paar.
Tunnelis aga koguneb vett juurde, laest pudenevad metallosad eraldavad vaguneid ja üks neist pääseb liikuma, mis suurendab niigi viletsas seisus olevate osaliste šansse teemast puhtalt (loe: eluga) pääseda.
Draama juhuslikult leitud punkris ning mõneks ajaks tõuseb vesi seal ikka päris kõrgele, kuni lahtipääsenud vagun nagu vannikork vett kinni peab, siis aga on vagun veega täitunud ning tuleb eest ära ja vool paisub ja kõik seal punkris lendavad vooluga tunnelisse tagasi, mida siis maa peal olevad maetnikud tahavad isoleerida ja konserveerida. St hermeetiliste ustega veega täitunud kohad sulgeda ja need siis vedela lämmastikuga ühtlaseks monoliidiks muuta ja selle kaude siis probleemi vähendada.
Teema seal ongi üldse selles, et Moskva kesklinnaalune on ju piltlikult käikusid ja urkeid täisehitatud ja kui need veega täituvad (hermeetiliste usteta 10 minuti jooksul), siis vajuks pool linnast kenasti kokku - 1935. aastal ei osatud veel arvata, et kesklinn nii täis ehitatakse ja linna pinnase kandevõime alaneb.
Sellega seoses meenub mulle kunstniku pajatus oma abikaasast, kes Moskva lähedal 1941. aasta sügisel rindekunstnikuna sõjas oli. Ta olla kõnelnud naisele, kuidas sakslased polnud arvestanud, et jõeäärsed maad on sügisel pehmed, tankid vajusid järjest kraavidesse ning sakslased kirunud seda jõge ja Moskvat tükkis täiega. Venelased aga istunud eemal, kaitseliinil, piilunud sakslaste tangijanti ja irvitanud täiega...
Ühesõnaga on lõpuks peategelased metroost pääsenud. Ema ja tütar saavad kokku, naine langetab seal otsuse oma mehe, arsti kasuks. Noormees ja neiu suudlevad ning otsustavad kokku jääda.
Mis jäi aga kummitama ja mis minuni alati tagasi jõuab - mistahes olukorras jäävad inimestes alles need nähtused, mis temast inimese teevad (ok, need huntide seas kasvanud lapsed ja pikalt isolatsioonis elanud mörisevad veidrikud on erandid), selle inimliku tuuma riismed on alati olemas ja mängus (kõik see, millest ma oma MA töös ka kõige rohkem pajatasin).
Vajadus abistada kaaslast, mitte hüljata hädasolijaid, proovida töötada meeskonnas, jääda INIMESEKS.
Stsenaristina oleks ma ühe nükke veel teinud - lasknud armukesel rohkem tuttavaks saada napsitanud naisega - neis oli palju ühist.
Aga üldiselt oli kaameratöö hea, efektid muljetavaldavalt ja mõõduka elegantsiga realistlikud. Igatahes - tubli töö Anton Megerdichev ja tema meeskond, huvitav vaatamine oli.
*Pildid veebist
