Esmaspäevade ilu valu ja võlu

Töönädala algus, kooliveerandi algus. Puhanud ja korras pojad minemas kooli, karantiinist pääsenud osakond ootamas usinaid õdesid. 
Esmaspäevad on tegelikult väga ergutavad päevad - kodu on reeglina puhas, pesud pestud, puud toodud mitme päeva jagu tuppa, söök on valmis ja külmik lookas.

Trepid, supp ja pühapäev

Soe hapukapsaupp pärast lumist ja külma kõndi vanalinnas poiste ja kommidega on alati see, mis ühe pühapäeva argipäevast eralduma paneb. 
Ning täitsa kummaline - minna trammiga Vabaduse väljakule ja sealt üles Toompeale ja siis Patkuli treppidest üles pole teps mitte sama, kui minna vastupidiselt. Täitsa imelik kohe. Ja läinud see nädal ongi.

Tund värskes õhus

Vahetult pärast ärkamist hämmastas mind väljast tulev lumevaikus. Rõhk sõnal lumi. Küllap on nii mõnigi märganud, et lumesajul on iseäraline helitu liuglemine, mis meenutab kangesti 4.03 muusikalist pala. Et nagu tegevus oleks olemas, aga heli jäi maha. Sümfoonia moodustub juhuslikkuse printsiibil.Nii ka täna. Sõnaga - vaikus, lumevaikus. Pilk aknast uulitsale ja loomulikult - maad katab küll, valge ja kohev kiht. Ning loomulikult pidin kehastuma lumelabidaga töötavaks naiseks ja terve tunni rassisin seda talveollust siia ja sinna lükates. Õnneks alles teist korda talve jooksul, mitte nii nagu eelmised kaks aastat..Jah, aga nüüd on söögiisu suur, palged punased ja puusas valu - nii kurb kui see ka pole, siis mõned eaga kaasnevad märgid tungivad uksest sisse kohe ägedusega.

5. on tavaliselt hea päev kuus

Sest siis saab palka. Tuleb korraks arvele summa, millest lähevad maksud ja arved ja tuleb osta toit ja riided, ravimid ja küte. Heal juhul mõned raamatud ka. Paar korda saab käidud ka söömas - kolleegidest grupiga erinevates Tallinna toidukohtades ja L-ga kohvitamas. Ja siis tuleb jälle kuulõpp ja viliseb tuul peenrahakotis, ämblikvõrkude vahel....Kuni tuleb järgmine 5.
Ühe kolleegi filosoofia oli kunagi selline, et kolm palgapäeva veel ja ongi kevad käes. Või nt et kaks palgapäeva veel ja ongi uus aasta... Lühike ja lööv on selline mõtlemine - identifitseerida aega ja olemist palgapäevade arvu põhjal.

Kuusk

Jõuluaeg saab läbi ning alati olen tundnud kurbust nende rootsude vastu, mis kuidagi luitununa prügikastide kõrval oma otsa ootavad.Oma kuusega saab aga kenasti aine jäävuse seadust energiaks rakendada -oksad ja tüvi läksid õdusaks soojuseks. Midagi ei läinud kaotsi. Kõik olid õnnelikud. Rääkisin oma kuusega veel, et ta läheb nüüd Kõikide Kuuskede Aeda tagasi ja näeb seal oma kuuseema ja kuuseisa....Aga ilm on jäle - jäitemoodi vihm peksab krae vahele ja tuul loobib loppa säärde..

Uue aasta esimene tööpäev

Leib tuleb kergemalt lauale. Ma pole kellegi eraõde ja ma ei ole kohustatud patsiendi käsi oma puusal tundma. See on tüütav.

Inimesed olivad kuidagi pidused veel ja kurtsid olematute puhkepäevade üle - graafikuga töötajatel on sellisest asjast täiesti ükskõik. Mõned huvitavad raamatud on ka lugemisel.

Lund sai lükatud. Seda selletalvist esimest.

Looming ei suju. Pojad on maal. Suhted on nagu on.

1.jaanuari lubadus

Sellel hetkel, kui president lõpetab kõne, kell lööb müstilise 00:00 ja shampusekorgid lendavad ühes meeletu raketi virr-varriga taeva suunas, annavad inimesed endale lubaduse - jätta maha suitsetamine, alustada tervislike eluviisidega, langetada kehakaalu, olla huvitavam, põnevam ja parem inimene. Mina lubasin ka ühte. Nimelt vaadata, kas olen võimeline 365 sissekannet tegema. Iga päeva kohta üks. Mitte pikalt, aga tähendusrikkalt. Alustagem täna. Niisiis. Ilm on talvisem - kerge lumi, kerged miinused.

Päevaplaani tegemine, eksamiteks õppimine.

2011 - ja läinud see ongi

31.detsember raputab sind igal aastal varahiberneerivast seisundist ja kütab meeled kuumaks, kui seinale tuleb uus kalender. Ongi nii, et aasta läbi? Oli ja sõrmenipsust läinud? Vaatad paaniliselt peeglisse ja märkad, et kurd suunurgas pole enam seotud teps mitte väsimuse ja kõhnumisega, vaid sellega, et rakk ei taastooda ennast enam nii kiiresti ning üritad "vanadusevastasust" peitekreemidega matta ja katta. Ometigi mäletad sa endise elava elevusega, et kakskümmend aastat tagasi oli ju samuti aastavahetus ja mäletad, et isegi 30 aastat tagasi tuli uus aasta ja mäletad end kahtlustavalt vaatavat näärivana, kelle pöial oli täpselt samasugune, kui su isal. Keda sellel hetkel ju seltskonnaski polnud. Ja mäletad ennast vaatamas napilt neljakuust poega, kes rakketide valgel ja sinu kätel oma esimest aastavahetust nägi...

Ohjaa, nii ta on.

Kuid kui nüüd mõtlen ennast ette kolmekümne aasta pärast tagasi vaadatavat 2011. aastale, siis mida ma mäletaksin? Tööd, tööd ja palju tööd. Palju haigeid. Esimest minu korraldatud õdede päeva konverentsi, osakonna parimaks õeks nimetamist, pikka suvepuhkust. Otsust minna tagasi õppima oma teisele erialale. Teadmist, et surma luidrad sõrmed mind oma kaarikule ei korja. Taaskohtumist kunagise peaaegu armukesega, kuid kes otsustas Eesti lörtsi vahetada Austraalia liiva vastu.

Köögikorda, palju randa, palju päikest, lõbusaid aiaistumisi, suvepäevi ja bändipoisse, kellega öises Nelijärves ujusime. Kuigi pidev ajavajak ajab hulluks, oli ütlemata stabiilne aasta.

Loodan ennast mäletavat edaspidigi eluvaibas selle aasta lõngasid.

Inimeste käitumisest

Võrdlemisi suure skandaalitsejana ning suhtelise sõnaväänajana oskan ma vahel endast välja minnes öelda asju, mida tegelikult nii väga ka öelda ei sooviks. Mõnikord on need obsöönsused, vahel sulaselged vuajerismid. Ehk lühidalt - vahel ma ropendan, kui asjad käest lähevad. Oma loomupoolse temperamendi tõttu plahvatan põlema kui suru all olev hapnik ning seda näilsest tühi-tähist.

Kuid eile juhtis minu ülemus tähelepanu sellele, et kriitilistes ja probleemsetes olukordades käitun ma arvestavalt, kainelt ja mõistlikult, võttes vabalt ja sujuvalt üle juhtimise ja situatsiooni eest vastutuse. Olin üllatunud ning see oli mulle päris suureks tunnustuseks.

Meil oli siin mõni aeg tagasi üks võrdlemisi piinlik situatsioon. Tööalaselt saabus patsient, kes polnud mitte mingil moel meie profiili haige - ta oli kindlustamata, ta oli teadvuseta, ta oli palavikus. Organiseeriti kopsupilt, saatekiri ja veel mõned seigad ning patsient saadeti teise osakonda.
Saabumise päeva õhtul aga väljusid asjad kontrolli alt. Patsiendi sugulased tulid õe juurde, sõimasid personali läbi ja tõid patsiendi sellet osakonnast väevõimuga meile tagasi. Valvearst karjus ja andis ebamõistlikke korraldusi, sugulased karjusid ja lubasid meiega igasuguseid asju teha. Teised, kes sellel hetkel meie läheduses viibisid, vaatasid kõike kriitiliselt pealt. Kole oli.
Kuid üllatusega selgus, et muidu kõige ägedam meist osutus kaalukalt rahulikuks. Selgitustöö sai hiljem tõhus olema ning nüüdseks on ülbitsevatest ja vaenulikult meelestatud sugulastest saanud segaduses ja nõuküsivad inimesed, keda õpetada,suunata ja juhendada. Võta sa nüüd kinni kuidas see inimese käitumine peaks olema. Kas nii või naa.
Tean oma mitmeid tuttavaid, kes muidu on alati väga rahulikud ja kained, kuid erakorralises olukorras on kui kõrvitsakasvukünkal tuustivad kanad. Miks see nii on, kes seda oskab. Või nagu üks tuttav psühholoog hiljuti mainis, et tal on stress. Ilmselt veel mingid ebakõlad, mis inimeselt inimesele käitumises kummalisena näivad.

Suure Kunsti Sünd

Ilmselt on varemgi minu sõrme alt moodustunud kaeblemine teemal, kus erinevate jumalasulgede puudutamisel on mul enim kahju, et maalimine kuidagi kaugele minust jäi. 
Emale ja vennale jagus, kuid mulle jäi ainult klaviatuur. Vaatasin siin ühte filmi kunstnikust ja temalt küsiti, et millal saab maal valmis? Tema vastas küsimusega - millal sa tead, et oled lõpetanud armatsemise?Kuna siis sünnib See Suur Kunst? Millal peatub loojal pintsel? Millal katkeb graafikul järgmine lõige puugravüüril? Millal leiab Kunstnik, et värvid on õiged ja absoluutsed? Et jooned, lõigud, varjundid ja gammad on paigas ning midagi pole enam täiendada, puhastada, parandada? Kui kunstnik ütleb, et see töö on valmis, siis mdia ta silmas peab? Seda mis tekkis silma kaudu mõtteisse, sai ka lõuendile pandud?Kord jälgisin ma ühe kunstniku tööd, kui ta mind maalis. Kaunis oli see loomingu nägemine. Kuidas ta süvenes ja perspektiivid ja propositsioonid paika pani. Kuidas valguse sättis ja kuidas minul kehaasendit muutis. Kuidas sobivad akrüülid valis. Kuhu see maal sai?Või üks teine kunstnik, kes portreed tegi. Profiili mõõtis, juuksed sättis ja ühe hetke minu elust jäädvustas. See maal on alles. Ema töödega ladustatud.Ja ma olen alati mõelnud, et ilmselt on Kunst Kunstnikule püha. Asi, mida ei tohi, ei taha, ei saa, ei või, ei olda võimeline kuidagi vähendada/vähendama. Kunstnik on oma hinge Kunsti Põrgule lubanud ja sipleb tõenäoliselt eluaeg Loomingu Leegi põletavas kuumuses. See ongi Suure Kunsti Sünd.Värv, kuju, vari, mõõde, meeleolu, tunne, mõte, hetk, värelus...

Tean, ei tea. Ikka veel

Maailm ei näi koosnevat pelgalt molekulidest ja aatomitest ja rakkudest ja igasugustest erinevatest sfääridest, kudedest, süsteemidest. Tundub et maailm koosneb teadmistest, millega tulevad miksid. Miljonid, trilojonid miksid. Huvi teadmiste, teaduse ja info vastu. Nt pojad, kelle esitatud küsimused ja nendele vastamine hõlmab 1/5 ärkvelolekust. Maailm näib koosnevat veel tegemistest ja igapäevastest õppetundidest, mida elu annab, mida elu ei anna, mida peaks andma ja mida võiks anda.

Ma tean enam-vähem toimemehhanismidest eluks vajamineva protsessi kulgemisel. Ma tean ühte ja teist söögist ja joogist, hingamisest ja sigimisest, sigitamisest ja natukene aiapidamisest, kirjutamisest. ma tean mida, kuidas ja kust on võimalik leida ja otsida või tean, kelle poole pöörduda, kui midagi veel vaja teada on.

Aga ma ei tea kindlalt religioonide eripärast, ei tea maailma algusest, ei tea midagi suhetest ja ei tea sellest, miks miski kellelegi ikkagi meeldib/ei meeldi.

Ma tean miks on vaja õppida ja ma olen selgeks saanud mõiste - tema on ajudega.

Kuid sokrateselikult võin ma ikkagi öelda, et ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Ikka veel. Jätkuvalt. See on nagu püsiseisund. Alaägedalt kulgev. Kaasuv ja kaasnev. Ei tee elamist hõlpsamaks teadmiste mitteteadmine ega teadmiste teadmine. Selline filosoofiline segadusseisund.

Mida teab üks harilik naine muusikast, kuigi ta ehk muusikut tunneb...

Oli üks selline üksik vaba päev kesk pikka ja lõputuna näivat novembrit ses mõttes, et kiire, kiire, nii kiire ju kogu aeg. Igatahes sain teha enesele ühe sellise pika hommiku, kuhu kuulus kohv ja toasussid, segamini ase voodis ja veidi telksu oma mitmes võimaluses. Sattusin juhuslikult filmile, mis kajastas 27 klubi ühte esimestest liikmetest - Brian Jones'i. Rolling Stonesi asutaja, kes oma noore elu jooksul loos ja rajas, sigitas ja kargas, jõi ja armastas, lsd-tas ja uppus ära. 
Kuna mind paeluvad enim kunstnikulugudest rääkivad raamatud ja filmid ja etendused, siis see oli just mahlakas ja maistev suutäis kaeda ja katsuda ning mõista loomeinimese elusügavust, kuristikul kõikumist.
Jones ostis/rentis(?) enesele maja, kus oli kunagi elutsenud Lewis Caroll ning aias ringi kõndides arutles Jones selle üle, kus küll kargas ringi jänes ja kus oli see koht, kus avastas Alice, et ta on 3 meetrit pikk. Ning kuidas ta tutvus erinevate naistega ja nende tutvumiste taustaks kõlas üks kummaliste sõnadega lugu. Mälu järgi kirjeldas see Alice kasvamisi ja kahanemisi imeseente abil (ilmselt imedemaa looja kasutas neid ise ja oli teadlik seente mõjust vaimuilmale). Iseenesest kirglik ja kurb elu, kus oli kõike, kuid ühes meenutuses (õigemini postletaalses kõneluses) küsis temalt manager - kas sa oled õnnelik olnud? Jones vastas, et jah, ta on õnnelik olnud, kuid see oli nii igav...

Lasin silme eest läbi enamiku neid 27 klubisse kuuluvaid muusikuid ning tõesti - nende elus oli kõike, kuid krooniliselt vaevas neid pidev närvilõpmeteni ja paljakspõlenud emotsinaalsus. Alkohol, sigaretid, kõikvõimalikud söödavad, joodavad, hingatavad ja süstitavad droogid olid otsekui kohustuslikuks valguks nende söögilauas. Selline enesehävituslik elamine. Selline pühendumine oma jumalasule kuradile, mis alati lõpetas elu liigvarakult.

Jah, ma ei jaga midagi muusikast ning ei mõista seda kiire ja ereda leegiga põlemist, kuigi inimlikult saan ma neist aru. Valu, mida nad eneses kannavad, kuna on valesti mõistetud. Kuid kelle poolt?

Tunne elada 20 tuhat aastat

Kuidas oleks elada teadmisega, et sa oled viibinud Maal vähemalt 14000 aastat? Näinud ajalugusid, puutunud kokku Suurte Inimestega, olnud ise üks neist Suurtest Inimestest. Loonud ühe perekonna teise järel ja pidanud liikuma hüljates edasi, kuna ei ole võimalik muutuda vanemaks kui oled ja näha perekonda suremas? Osaleda sõjas, omandada teadmisi, teha kultuuri ja arendada asju, mis võivad olla head või halvad? See võib olla väljakutse, see võib olla karistus. Kumb - seda ei oska öelda.

ma ei tea, kas sooviksin seda. Tõenäoliselt mitte, hirmutav oleks olla teadmises, et sa elad kauem kui teised ning mäletad asju, millest teised pelgalt ajalooannaalidest uurida võivad.

Kuigi - mitmel korral olen ma kujutanud elu tagasi sellesse aega, kus elasid esiemad, selisesse lähimasse 300 aastasse. Selline keeruline sotsiaal-poliitilis-majanduslik ja antinaise aeg. Masinate, elektri, telefoni, interneti eelsesse aega rinnahoidjate, RVV-de ja meigivahenditeta? Kui aluspesu võis vanematele naistele litsimundrina paista ning süüfilis levis tigedana rahva hulgas...

Kui inimesed ei teadnud veel kromosoomide olemasolu, ei osanud mõeldagi, et alamklassid tööliste ja popsidena võivad aadlitele vastu asuda. Kogemus loeks, aga kas 20 tuhat aastat on seda väärt kogumiseks? Kauaks jääda looduse poolt unustatuna Maale ja liikuda geograafiliselt ajast aega ja mäleitada koopainimesi, antiiki, keskaega?

Njaa, uus mõttekäik mulle. Vaatab, kas areneb ka.

Elamus

"Üks väike rõõm las olla igas päevas, üks pilk või naer, üks õis või värvilaik. Üks sõna hea, kui killukene päikest taevas, üks..(mingi sõna), mis muudab kauniks kõik" Nii lauslin ma naiivse ja sinisilmsena kunagi lastekooris või mingis tütarlaste ansmablis. Või jumal seda, kus ma nii laulsin, aga need sõnad ma meelde jätsin ja veel aastakümneid hiljem need minu peas koos viisiga (mis ei sega mind laulmast asju omal viisil) kumisevad. Et igas päevas võiks olla mingi vähe helgem hetk muidu masendavas elus (mees, kes on kaotanud naise, töö, raha, sõbrad, korteri, auto etc, kannab kolm numbrit väiksemaid kingi. Kui üks tuttav temalt küsib, et miks ta midagi sellist teeb, vastab mees, et kui ta lootusetutelt tööotsingutelt õhtul oma odavasse üürituppa tuleb ning kingad jalast võtab, siis on tal vähemalt üks õnnelik minut päevas ja see aitab elada), tuleb see hetk kuidagi enda jaoks ilusaks teha ja ära märkida. Leida üles tunne, mis valdab, värv mis silma paistab, sõna mis kõrva kajab või heli, mis kusagil võnkeid moodustades midagi ütleb. Ja oma neurohumoraalsel moel meile toimima asudes elamuse loob.Nt. hiljuti puutusin kokku ühe tuttavaga, kellega ma olen ühele orbiidile sattunud ikka väga suurte juhuste tõttu. Meie elud ei lõimu, põimu ega riimu mingil moel, kuid ikkagi õnnestus tal tekitada endast väga naeruväärne mulje. Ei, naeruväärne pole ikka päris õige sõna...mõttetu? Sõnaga inimene leidis kirjutuva blogi olevat liigne isiklik paljastus, et mingid suvalised tondid loevad seda ja siis uurivad mõtteid ja tegelikult miks ma seda kõike kodus kaustikussse ei kirjuta. Temaga ühes ruumis ja ühe laua taga viibides sain ma omamoodi elamuse - tõsiküll mitte sellise, nagu tegelikult lootnud oleks, aga veidi siiski. See on söömise ja salgamise fenomen - blogi ei meeldi, blogija ei meeldi, aga uudishimu kannustab ikkagi järgmisi paljastusi lugema.. Sisuliselt aga ikkagi mõttetu.Järgmine elamus - viibisin mõni aeg tagasi õpetajate meeleavaldusel toetust avaldamas ning ajakirjanik võttis sabast kinni. Lehes ilmus tekst. Lehes ilmus pilt. Ajakirjanik nagu ajakirjanik ikka. Siit sõnake ja sealt lauseke ja kokku sai üks uduvaala. No see selleks. Teovõimelisena vastutan enda sõnade ja tegude eest.
Veel üks elamus - H. See on hüva. Tore ja lõõgastav.
Tuleviku jaoks - Toomas Liivil tuleb detsembri lõpus sünniaastapäev. Seegi aasta tuleb mälestusõhtu ning saatsin osale seltskonnale kutsed. Tema pojale ka. Poeg vastas, et on tulemas. Tore.
Hetkeelamus - oleme organisatsiooniga 2012 aastaplaani koosolekul ühes kenas külalismajas. Viibin AD 05.11.2011 8.15 üksi fuajees, kamin põleb ning kaaslased alles magavad. Siinne vaikus on kuldne ja kosutav. Elamus seegi.

Töö on töö on töö

Eile oli siis üks neid sügise kuldseid päevi. Muide selleaastane periood september-oktoober on küll kõike muud kui nurisemist väärt, sest vihmasagaraid on üpris vähe üle käinud ja enamiku ajast on olnud pigem soe kui jahe (see info on endale meenutuseks, kui ma kunagi seda blogi käsikirjast loen).Seega sai eile välja kraamitud kõik rehad ja labidad, kotid ja kärud ning see minu oma väike lapike Eestimaad sai puhtam ja ilusam. Kasutades 8-aastaste aatomikuna rähklevate poegade lapstööjõudu, sain vaikselt hiilida kõrvale riisumise raskest kohustusest (see on üks väheseid töid, mida ma tõesti ei kannata). See-eest aga kaevasin maad, korrastasin lõkkeplatis ja kontrollisin puudealust, põletasin oksi. Ning pärast see tavaline ahjugaelamise draama - tuhk, hakatuspuud, sületäied. Aga kuna sooja ju tahaks ning mis oleks vahvam, kui sõbraga tuld vaadata või hommikukohvi juues kuulda kamina praksumist.Mnjaa, maja ja aed nõuavad ikkagi teist kvaliteeti kui korterielu. Võimlemist tehes pistis nimmes ja tuikas kaelas. Eile sai vist pisut pingutatud. Kuid värske õhk ajas vere soojaks, tulemused olid näha ning üle pika aja ei olnud külaliseks unetus.
Leivarahast tööteemas rääkides - oehh, küll on ikka hea terve inimene olla. Vaadates patsiente, siis on siiralt kahju, mis nendega juhtunud on. Tõesõna - insult on asi, millega tulevikus dialoogi ei astuks.

Griegi kuulata

Ükskord siin juhtus suvel nii, et ma kuulasin oma kunagist lemmikplaati ja...ausaltöelda pani ikka punastama küll. Kuidas mulle sellised asjad meeldisid? Kõige laiemas plaanis sai seda jah muusikaks nimetada, kuid issand, mis kõlad ja noodid ja viisid. Tänu arengule endas olen ma muutunud ja nüüd voogavad tihtipelae ümberringi helid, mis kannavad maitse nime välja. Mitte et ma ei tunnistaks ja tunnustaks oma ...eee...noorusaegadesse jäävaid palu, aga lihtsalt selline mingisuguselegi vaimsusele viitav meloodia on tekkinud ikkagi nüüd, sügavates 30.-ndates. Loomulikult ei eita ma teatud sentimentaalsust, mis mõne esitaja loominguga mind seob (Clint Eastwood Gorillaz oli nt minu ja poegade isa eriline lemmik; Onerepublic mängis siis taustaks, kui ma möödundaastase armukesega.. nojah, arusaadav eksole?), kuid see mida ma ikkagi oma vabadel hetkedel ja töötaustaks valin või nt poegadega tantsides esitan või üldse, on pigem muu muusika. Ning mõned aariad kohe kindlasti.

Grieg võtab mul praktiliselt alati pisara silma. Miks? Ei tea. Mingid helid ja tunded, mida nad tekitavad on kõiki helli närvilõpmeid puudutavad. Panevad heldima, naeratama ja mõtlema sellele, et näed - siin loob üks mees asju, mida veel 150 aastat hiljem hääl meelel tasub endasse lasta. Ma adun alati sisu, mida mõeldakse ja kuidas seda lugu räägitakse. Peatun sõnadel. Mõtlen kaasa. See on ilmselt see osa, mida mulle õpetas kirjandusteadus, kuid puhtpraktikuna ma lisaks analüüsile mõtlen kasutegurile. Kultuuriline tunne, emotsioon, mis oma noodipead südamesse taob. Kusjuures see analüüs on veel ka interaktiivne ja interdistsiplinaarne - autori ja tema looming ning, otsin ma juurde tema eluloo, vaatan kättesaadavat libretot ja mõtlen maale, kus helilooja elas. Info missugune.

Ja tavaliselt mekutan ma mõtetetga nende pärisinimeste puhangutes. Kuidas Monet maalis, kuidas Ravel orkestreeris, kuidas Hugo kirjutas, kuidas meie oma kunstiloojad seda tegid, mida nägid, tundsid. Kuidas nad oma ande materjaliseerisid ja nüüdki veel oma jumalasulega meie meeleelundeid puudutavad ja aistinguid üles kruvivad. Harivad ja joovastavad ja panevad lihtsalt kadedust tundma. Mis on see imepärasus meie ajaus, mis nende imepärasust sedasi ahmima panevad. Ilmselt samalaadselt toimis ka koopainimese tajumine, kui ta pärast pikka ja rasket talve esimest kevadpäikest nägi ja kütitavate saakloomade ohtrust märkas. Mingi ürgne soov ilu ja harmoonia järele on see. Igatahes on Griegi meloodiatest häid mõtteid tulemas.

Mis teema on blondidega?

Üldsegi mitte halvustades ega kriitiliselt suhtudes ja samas ka mitte retooriline küsimus. Vaatan tuttavate meeste elus ringi ja enamasti on nende kõrval blond naine. Reeglina väga armsad ja toredad olevused. Kallim, elukaaslane, abikaasa, eluarmastus, uus pruut - blondid peakesed õlgadel. Küsin endalt, et kas "Härrasmehed eelistavad blondiine?" vastab siis tõele.

Milles on asi? Kas heles(d)us mõjub saksikult? On kuidagi naiselikum? Mõjub kuidagi leebemalt?Meekarva kaunid patsid, õlekarva õhukesed salgud, vesinikuga piinatud õrnad udemed.... Vahel on need blondid juuksed päikeses kullakarvalised, vahel tahedalt hobusesabas. Igasugused võimalused. Kuid ikkagi huvitab mind nende blondide peakeste eriline salapära. Ometigi nõuab hele juus ju tugevamat meiki, et oma näojooni veidigi rõhutada. Ilmseltt on see mingi kunagiste atlantise inimeste jäänuk, mis oma kuninglikke kombitsaid tänapäevasesse tsivilisatsiooni sirutab. Olles kõrgema , kargema ja parema rassi ilmseks tunnuseks, sest vist mingi statistikad ütlevad, et neid on oluliselt vähem. Neid helepeakesi.

Endal vaatan tutvuskonnas ringi ja märkan teatud seaduspärasust - blondpeakesed ei pea mässma nii palju oma eaga kaasnevate hõbeniitide ületurgutamisega, sest need ei paista lihtsalt nii teravalt silma. Blondiinid on reeglina vägagi hõivatud armsamate ja elukaaslaste ja abikaasadega ning nii mõnedki päävad kõrvalsuhteid. Mitmel tutvuskonna meestel on viimastel aegadel tekkinud blondid põhupeakesed (vihje juuste struktuurile ja tervisele, mitte nende arukusele) feisbuuki piltidesse. Müstiline teema, mis jääbki vist painama. Endale blondide meestega on olnud loos suisa vastupidised - ei ole seni tundnud vajadust nendega eriti lävida, sest tõmme on tumedapäise või shatääni poole. Punapeadega on aga see teema, et .. nojah, nagu tema on. Aga see blond juus...

Kuu, see nii selge ja geomeetriline

Eile otsustasin pisut aega maha võtta ja rüübata paar topsi kohvi väljas ja tuttavaga, keda näinud polnud nii 10 aastat. 

St näinud olime, aga nii tere ja head aega tasemel jutt pole naistevaheline jutt. Lisaks me kõndisime soojas õhtus ja leidsime nt Estonia eest süstla ja nõela ning osad hämarad kohad olid priskelt täis kuuvalgust. Pärast kodu poole kõmpides ma vaatasin sellesse selgesse ja valgesse rõngasse ning meenus Kivirähk ja kuuvihtlemine ja üle-üldse see kuumütoloogia, mis meie kaaslasega lõimub, põimub ja põkkub.

Miks ta on selline, et täiskuuööl muutuvat libahundid ja nõiad aktiivseks, miks temasse vaatamine vahel viib soolatüükat ja ihupeki, miks vale kuu ajal lõigatud juuksed ei kasva ja miks pidi kuradiga just kole tee ristumisel täiskuuöödel kohtuma?

Iga folkloor on tulvil selle taevakera pärimusi. On lummanud ja vallanud inimeste mõtete olemust.

Eile temasse vaadates ma mõistsin, et nii selge ja kindlapiiriline gemoeetriline kujund, mis justkui väljalõigatud valgest paberist ennast tumedasse taevasse sättinud, kallates mingi müstilise auraga endast nähtamatuid kiiri, et see ongi müstiline. Ilmselt juba ürgrahvaste nõidarstid mõistsid kuumõõjusid inimesele aj looodusele ning nägid, kuidas tõusuga meri kerkib ja mõõnaga taganeb. Teadmisteta inimestele näis see ebamaine. Meie ajastu õppinud teavad miks see nii on. Vahel sõõrjas, vahel sirpjas, vahel ei ole teda näha. Mõnikord on ta raske ja rammus nagu kerajuust, vahel külm ja kauge kui jäärõngas.

Mõistatuslik ja kauge ja soe ja lähedane ja ilmselt kunagised eesiemad vihtlesidki ennast selle apistel ning pärast õhetades ajasid oma mehed veidraks. Kuumõjud ju!!

Kui hull võib üks päev olla

Eile oli üks neid hirmsaid päevi, kui pearinglus, tasakaalutus, iiveldus ja oherdina pähe taguv peavalu mind laastas. Ja ikka sedasi, et vaevu vaakudes sain öövalve anda ära (olles tegelikult liimist lahti mis hirmus ja kolleegid, kes seni mind kokkuliimituna harjunud olid nägema, ehmusid tõsiselt) ning EMO-sse vankuda. Et ma nii tükkideks vajusin - see oli endalegi üllatuseks. Ei suutnud vastuvõtus öelda ühtegi sõna, kontaktisiku telefoninumbri saamiseks andsin oma mobiili töötaja kätte ja too vaatas ise numbri ära. Keegi pani mind ratastooli, keegi suunas kusagile lebama, keegi võttis vereanalüüsi. Ise suutsin vaid öelda, et kustutage tuli ära - seda tehti ka. Ning kodus.. samal ajal olid palavikuga poisid kodus. Mõned tunnid kadusid tilguti alla ja siis keegi vist tegi mingi uuringu või midagi... Ja tuli neuroloog ja kontrollis ning võttis siis mind osakonda sisse, sest ma olin täielik vare. Kahju oli oma valutavast peast ning arsti küsimusele, et kas keegi saab laste eest hoolt kanda, puhkesin suisa hüsteeriliselt nutma.

Loogiline, et tegelikult oleks saanud (venna sõnad - ära sa sellise asja pärast üldse muretse). Aga mina, sellel hetkel viimse närvini paljas ja tundlik, kluuksusin, et ema on surnud ja ma olen üksikvanem ja mul pole kedagi, kes saaks hetkel lastega olla.

Kui otsustati, et pean haiglaravile jääma, siis helistas poeg ja nuttis minu järele. Ohh. Ma palusin arsti, et ta mind välja kirjutaks. Arst vaatas pikalt ja kahtlustavalt. Selgitasin, et olen võimeline koju minema ning üks tubli uinak ja kõhutäis teevad olemise oluliselt paremaks.

Kuigi jah, see vasakut silmakoobast rõhuv surumine on masendav.

Nüüd pean eilse päeva järele tegema. Joped ja kardinad, lambid ja raamatud, kõik mis ostmist ja tegemist vajavad.

Õun suus magama jääda

Aastaid tagasi, kui sai diplomieelset praktikat tehtud, kus siis tuli erinevate osakondade vahel seigelda - kiirabi, IRO, EMO, hematoloogia, kirurgia, lasteosakonnad, sünnitusmaja etc, etc, juhtus nii, et enamik meist, kes tööl käisid ja praktikat tegid, veetsid põhimõtteliselt terve oma aja haiglas. 

Noorte ja elujanustena ei takistanud meil miski käimast klubides ja kõrtsudes ning uneaega jäi napiks. Siis juhtus vahel nii, et protseduuride toas jäädi lihtsalt magama. Või nt haiglaesisel rohelisel platsil, kus purkskaev, päikesepaiste, haljendav rohi ja laigutine linnulaul uinutavalt mõjusid.

Taolist üleväsimust tundsin ma ka vahetult pärast poegade sündi, kui ma jäin imetades lihtsalt magama ja vääksuv beebi ei seganud und üldsegi. Kuigi jah - tegelikult olid pojad kuldaväärt magajad - alates kolmandast elunädalast ei teadnud ma midagi unetutest öödest. Vahest kolmel või neljal korral tuli nende esimesel eluaastal üles tulla ja vaadata, miks laps ei maga.

Viimased kolm-neli aastat on mind kimbutanud paigutine unetus, kuid eile.. oeh sellest lastega õppimist, patsientidega sekeldamist, ülemuse tõrelemist, tööd ja traumasid täis nädalast väsinuna vaatasin ma telksu, sõin õuna ja jäin magama...

Ärkasin üles sellest, et tundsin läbi häguseisundi, et kurku ei saa ega saa puhtaks. Telekas mängis, tekk vedeles maas. Sedasi ma seal siis lebasin, hommikumantlis, poolik õun käes ja.... hammustatud õunatükk pooleldi sööduna huulte vahel.

Ime veel, et polnud seda kuidagi valesti neelanud, aga kuulge, õun suus magama jääda...

Ja tegelikult oli puhkus just äsja lõppenud, sügisilmas on kuldsemad, vitamiinid peaksid pilgust paistma ja olematu eraelu ei tohiks kuidagi segada pidevalt rakkes olemist.

Aga ikkagi - õun suus magama jääda....

Kes harjunud kaaviari sööma,see praetud räime....

...nii naljalt enam meelisroana ei võta. Kuid miks minna kööki ja hakata gurmeest etc rääkima?

Haa, seetõttu, et ma käin jälle koolis. Oma leivaametile rakendust nõutamas, oma praktilisele meelele uuemad suundasid küsimas ning... see tekitab mulle omakorda küsimusi - miks ma ei ole magistrantuuris, miks istun ja kuulan õppejõude kordamas seda, mida ma tegelikult kas juba tean või saan kohe teada.... Oehhh. Lisaks on siin nii, et metafoore kasutades - kõik värvid pole alati kirkad ja seda ka seal, kus väljub vahutavast veest 40 ..eee....ee....õpimeest. Loona Tuisk kirjeldab uues, värskelt avatud tütarlaste gümnaasiumi õpilasena oma klassikaaslasi kui selginevat ja settivat akvaariumi, kus kaladel on oma sotsiaalsed kuuluvused ja seega justkui kihistatakse kogu pisikene ühiskond.

Aga hetkel ma tunnen, et mind tassitakse kui titte grammatikamaastikule, üks proteese naksutav õppejõud ketrab loengust loengusse teemal, et kloostrite kadumisel (16. sajand reformatsioon, katoliku kiriku lõheneminee etc) kadus ka põetamine ja oli pime aeg..

WTF???

Minu humanitaaraju töötab ja mõtiskleb, ma kõhklen ja kahtlen. Mulle tundub, et ma astusin tagasi kuidagi madalamalt ja raskemalt ja lapsikult ja oehh.... mulle ei tundu see õppimine siin kuigi raske, kuigi on erinevaid asju

Kõik pole alati loogiline

Ilmselt loevad paljud igasuguseid krimilugusid ja vaatavad vähemalt 1 krimisarja, kus pingelised mõrvalood lahenduse leiavad. Asitõendid, DNA, tunnistajad, sõrmejäljed, telefonikõnede eristused, rattajäljed etc,etc, etc. Vahel ütlevad kahtlusalused, et see pole nii nagu teile tundub ja vahel tuleb välja, et tõesti pole asjad nii nagu kellelegi tunduda võivad, kui lõppkokkuvõttes jooksevad enamik asju täpselt nii nagu peab, kurjategija võetakse kinni ja selgitab äraspidisel moel, nagu oleks tema mõrva motiivid kuidagi kaalutletud ja asjalikud ning moraalselt õigustatud.

Tavaliselt on uurijad nutikad ja väga täpse mäluga, oskavad leida igale sündmuskohale viibinud tõigale asise seletuse.

Well, päriselus on aga vahel asju, mida pole kuidagi võimalik asiselt seletada.

Nt minu kodukohas. Seisan bussipeatuses ja tõmban närviliselt suitsu (jaa, ma olen suitsetaja, jaa, see pole ilus, olen kursis, püüan ennast parandada) ning lühinägelike ja kaunikesti meigitud silmade kissitades näen, et kolme meetri kaugusel bussipeatusest on üks kõrge taraga piiratud ala, mille ääres kasvab puu, mille üks võimas ja jäme oks sirutub nii kahe meetri kõrguselt üle tara kõnniteele ja selle oksa küljes on.....kiik. Nailonnööridega ja puitalusega kiik. Loomulikult kilkavad pojad rõõmust ning hakkavad üksteisele kiigel hoogu tegema. On reede ja rahvast kaheksa paiku tänavatel üllatuslikult vähe. Kontrollin kiike - sõlmed on tugevad, nöör terve.

Alguses mõtlen, et see on ajutine. Kuid laupäeval on kiik omal kohal, samuti pühapäeval ja esmaspäeval ja teisipäeval ja täna, kolmapäevalgi kõigub kiik tormituulega võidu.

Mingit seletust ma ebapraktilises kohas sellisele asjale ei leia, kuigi kaldun arvama, et võimalusi on:

1)mingi firma eeldatav reklaamitrikk

2)lähikonnas elava riigikogu liikme tähalepanuäratuseks soov kohtuda valijatega

3)osavasti kavandatav tähelepanu kõrvalejuhtimiseks läbi viidav manööver

4)võimalik märguanne suitsidaalsele inimesele nööri sihtotstarbelisemaks kasutamiseks

5)salaliku pedofiili plaan meelitada lapsi kiigele ja siis .. põõsasse?

Sõnaga, see kiik häirib mind, aga maha võtta ma ka seda väga ei tahaks, sest mine sa tea, mida see kõik tähendab.

Äkki on üks neid fantaasiajutu kombineerimisi, üks võimalus kirjutada pingestatud, kuid lõputa novell?

Igatahes on kiik ikka veel puu küljes.

Parim hinne võimalikest

Kümme aastat tagasi, TLÜ-s, esimesel kursusel ja üpris arglikult filoloogias õpingute sammukesi astudes, tundsin ma enamike kursusekaaslaste ees teatavat aukartust - nad olid arukad, asjalikud, tuubil teadmisi, mida minul enam/veel polnud. Loengutes vastati küsimustele ruttu ja teadlikult.Pingutasin, et olla tasemel. Kuid siis.. selgus, et minul oli kogemus, mis puudus neil - eksamisess. Ning üllatuslikult spurtisin ma edukuselt üsna sinna esiviie hulka. Keskmine hinne oli kenakene. Kevadsemestri tegin juba kergemini ja teisel kursusel vabastati mind õppemaksust - heade õpitulemuste eest. Olin toona oma eksamitulemuste üle pisarateni õnnelik. Esimene viis (tähesüsteem tuli meil vist kolmandal kursusel) pani käsi plaksutama ja plikalikult enda ümber keksima.Mäletan ka selgelt 18. jaanuari 2006. aastal, kui kärekülmas talveilmas oma bakalaureuse kaitsesin ja närvipingest kangete jalgadega trammi ei suutnud ronida. MA TEGIN SEDA!!! Ma suutsin täiskohaga töötades ja kahte pisikest põnni kasvatades ülikooli nominaalajaga lõpetada!!!
Kuid see pole minu suurim saavutus ja tegu. Vähemalt mitte vaimu,-ja teaduse maailmas.
Möödunud nädalal said mul mõlemad pojad lugemise ja koduste tööde eest emakeeles viie. Ja see on parim, mis kunagi seni juhtunud. Nende esimene viis. Minule parim hinne. Seni.

Ametitest

Vahel on isa rääkinud mulle mõnest oma tööpäevast merelootsina. Nt talvel, kui rüsijääskuhjadest jõesuus on raske manööverdada laeva sadamasse ning loots peab libedal trapil turnides minema ning juhtima võõramaa aluse oma sadamasse. 
Öösel, külmas või nt suurema tuule ja tormiga. Vahel olen ma kuulnud tuletõrjujat rääkimas, kuidas eluohtlikust majapõlengust ei saadud kedagi välja tuua ja jäi vaid üle must keha õuele tuua. Vahel olen ma jälginud kassiiride tööd - piiks, piiks, piiks, piiks, kaup käib käte alt läbi, vahel elab närviline klient ennast vaesekese peal välja. Vahel olen ma mõelnud ise enda töö peale, mida teinud vahedega kokku nii 18 aastat ja mõelnud nendele verejooksudele, elustamistele, rütmihäiretele ja kõigele muule, mis tuletavad rangelt võttes meelde, et ma olen andnud ametivande ja seda rikkuda ei tohi. Ja vahel olen ma mõelnud sellele tööle, mida ma ka siin aastaid tagasi tegin, kui ma värisevi põlvi klassi ees seisin ning ennast igati kontrollides üritasin klasse käpa alla saada ja tegeleda maasoolalikeimaga ametitest - olla õpetaja. 
Ühes avalikus foorumis (perekoolis nimelt) tekitatakse perioodiliselt teemasid, et õpetajad ärgu unnaku. Nendel niigi hää amet - pool päeva vaba, terve suve saab ringi puhata, minegid muresid sellega ei kaasne. Võta aga palk vastu, tubane töö ja küll seda on kerge teha.

Kuigi ma ise mäletan sootumaks muud. Esimesed kaks kuud ma tulin vaimselt tapetuna koju ja palusin kaks tundi ennast mitte puudutada. Palusin raadio,- ja telksuvaba elu ning toppisin vatitupsud kõrva, sest koolile omane lärm ja sealne 45-minutiline rutt kuus-seitse korda päevas võtsid rohkem võhmale kui 24-tunnine kardioõeks olemine. Müra ja kära, kiiresti minev tunnipäev, pidev suhtlemine vähemalt saja lapsega ühe õppepäeva jooksul - need olid ikka väga keerulised. Ja algaja õpetajana oli üsnagi see töökavade koostamine, klassijuhatajaks olemine etc rasked. Pidev enese kehtestamine, pidev asjade selgeks tegemine inimestele, kes veel mitte millestki midagi ei jaga. Oehhh. Ja nüüd ei taheta õpetajatele seda väikestki rahanatukest juurde anda, sest polevat kuskilt võtta, aga .... mingeid imelikke TV projekte doteeritakse küll.

Ma ei tea. Kuidas meie ühiskond ikkagi ei mõista, et on osad sellised ametid, kelleta mitte kuidagi ei saa toime tulla. No õpetaja on lihtsalt üks selliseid ja aeg oleks riigiisandatel,-emandatel asuda mõtlema maa soola hoidmisele ja säilitamisele. Muidu on nii, et tõepoolest kogu helgem pool eestlastest suundub väljamaale suurt ja rasket raha teenima ning oma kodurahvale jäetakse vaid võimalus maitsetut pöialt vaadata.

Lehte pöörates

Mnjaa...Nihutasin seinakalendri punase ruudukese esimesele septembrile...Uskumatult kiire on olnud selle kella rutt ikkagi. Eile vaatasin poegade pidulikke riideid üle. Särgid on napiks jäänud. Suvel visatud pikkus - hea isu, liikumine, palju värskes õhus olemist. Ujumine ja jooksmine, porgand, kurk ja tomat, arbuus ja marjad, palju päikest, palju jäätist. Ja pikaks veninud juuksed. Ilmselt täna veel viimast korda pandi need pluusid selga, kuid jõuluks ja nendeks pidudeks (mis on tegelikult kohe-kohe) on vaja juba uusi pluusi.Oehh. Täna alustab kooliteed L tütar. E läheb samasse kooli, kus mina kunagi käisin ning täna astub see tirts siis oma esimesed sammud käänulisele haridusrajale. Ja mõtleks, ma nagu eile oleksin käinud L haiglas vaatamas, kui ta oma esilapsega oli maha saanud. Nüüd aga siis kool. Juba...Klutid läksid aktusele. Lilled käes, kotid seljas. Muide isal oli väga õigus, kui ta möödunud aastal need võrdlemisi odavad, kuid nägusad ja vastupidavad seljakotid ostis sõnadega: "Selle raha eest on siin kotti küllalt". 
Eks näis mis sest aastast siis saab. Nüüd hakatakse hindeid panema ning ilmselt võib sealt tulla nii mõndagi. Head ja halvemat. Kusjuures üks imelik asi juhtus suvel - olles mõttetult mitmele logopeedile raha andnud, osutusin r-tähe õpetajaks ikkagi mina. Vanem poeg ütleb seda puhtalt ja pingutuseta, noorem on selle poole teel. Üsna kenasti tuleb see häälik välja klusiilide kõrval (kriitika, triikima, traktor), eesvokaalidega samuti (kirik), kuid tagavokaalidega on veel tööd teha. 
Esmaspäevast algab aga täisprogramm peale. Kolm korda nädalas ujumine, kool, kodused asjad, õppimine ja muidu möll. Oehhh. 
Ja eks endalgi läheb elu taas kiireks, nii kiireks. kahju ainult et magistrantuuris ei saa jätkata - aega ja raha lihtsalt pole. Ning teaduskraad on teine tera, seda ei ole võimalik põlve otsas ja kuidagimoodi teha, seal peab süvenema ja tegema ja lugema ja olema...TTK on aga midagi veidi lihtsamat. M arvan vähemalt nii.

Silme ees mustaks

Tsahh - kapiuksed lahti, tsiuh-tsäuh ümbrikuks lapatud voodipesud, käterätid, vannilinad omale kohale, kõik rivid sirgeks, trahh - kapp kinni. Lops-lops masinast võetud asjad restile. Kurat, kellegi klots jäi jala alla ja kes ometi pani küpsetuspaberist korvikese lihtsalt niisama just läikima pühitud kamina ette?

Kill - koll nõud puhtaks, sähh- mähh noad sahtlisse, lusikad oma kohale, taldrikud virna. Nii kus on käärid? Polegi ühtegi? Pagan, köögi omad on siin ja ainult siin. Arglikult poetatakse punased, sinised ja siis need kirurgilised mulle köögilauale.

Ahh, et kass kraabib ust? No mis tal vaja? Pilk kellale - ahsoo, söögiaeg. Kausid tuppa, tulise vee alt läbi, trahh-trahh konserv lahti, lusikaga kõutsile ninaesine, piim teise nõusse, pauhh-krauhh kausid õue.

Ahh et ilm kisub vihmale? Pole hullu, murukäärid või hekikäärid vms kätte ja paekividest laotud peenraservad raginal ja ruttu tasaseks. Kas niiduki jõuab välja tuua? Murelik pilk taevasse -ei tea, vist mitte, ehk homme.

Juba hakib nuga kapsast, klõbiseb porgand ja kartul, juba töötab pliidi teine auk ning hakkliha säriseb pannil. Soll- sahh potti vesi ja pulgongiks materjal sisse. Köögivili pudiseb ühes kuhjas, liha siriseb omal toonil. Pesumasin piiksub ning vaja oleks veel tõmmata üle toapõrandad.

Üks trumlitäis lätsub kaussi, kauss rändab tuppa. Tolmuimeja sisse. Üheaegselt saab valmis potis köögivili ja puhtaks vaibad.

Ema kiirustab. Prügikott vahetada, külmikus on midagi riiulile langenud, vaja sellest lapiga üle käia.

Sooh, tund täietud tihedalt ja möödas.

Tundub nagu veidi hüsteeriline tegutsemine, eksole?

Tegelikult pole siin hüsteeriaga midagi pistmist. Vahel on emad veidi endast väljas, naised närvilised, tüdrukud tigedad. No on igasugused asjad, mis joovad su tundepiirid eest ära ja sa paned tähele, et hääl on kõva, käed liiguvad vahel lausa sihitult siia ja sinna ning üks väheldane närv paremal kulmul teeb mingeid oma trikke. Selliselt tobedalt, jättes mulje oma iseseisvast jalutamisest.

Sest... miks? Sest millal sa tead öelda, et pidu läheb käest ära ja lõppeb nt kohupiimaga kõnniteel ning kellegi üksiku sandaaliga postkasti juures? Siis ongi pärast silme eest must. Lihtsalt nii ongi.

Läinud see puhkus ongi

Seitsmenädalase puhkuse viimane päev. Sedasi pikalt peesitada sain ma tõenäoliselt viimati kuskil algklassides, sest hilisemad laagrid ja esimesed töökohad võtsid oma osa. Mida ma siis tegin üldse? Selle suvega ja ajaga? Mida ma jõudsin?Igatahes linnakodu on nagu külalishoov, pidevalt tulevad siia inimesed, viibivad ja lähevad. Sõbrad peredega muidugi eelkõige, poegade sõbrad, vahel astub sekka mõni sugulane läbi ja no siis selline 'ei liha ega kala' mees. Sõber nagu pole ja armukeseks ei küündi, vaenlane ammugi mitte. Kuna aga ta minust noorem ning oma pere poolt kuidagi laokile ja ripakile jäänud, siis on ta pigem sellise noorema õe või venna rollis. Korda paaar üritasime mingit teemat välja pigistada, kuid kui ikkagi tõmme ja keemia ning silmades SEE puudub, siis pole ikkagi midagi teha. H pole kordagi saanud läbi astuda. Korra võtsin juba ühendust, et teada, mida see armastaja siis ka teeb, sain napi vastuse,e t temal olla närvid korrast ärra ja tema joob. Well, ei hakka mina kellegi närviparandusasutuseks, mul endalgi need tihtipeale viimase vindini teravad ja pinge all.Aga kokkuvõtteid tegeva inimesena ma siis resümeeriksin pisut - sain tehtud puud ja korda krundi põngapealse; sain parandatud kõik katkised ja vanad; katkised või vanad või siis lihtsalt vanad raamatud; sain sorteeritud pesukapid; korrastasin tööriistakapid; komplekteerisin nõud; lihvisin ja õlitasin telekakapi. See, et vennas vuntsis köögi ja vannitoa üle, see oli muidugi suur asi ja isalt kingitusena tulnud täispuidust köögimööbel....Lisaks sain ma joone peale ligi 50 aastat emaperelt korraldamata albumitega. Fotod on sorteeritud, komplekteeritud. Igale leheküljele tuleb juurde info - kes on pildil, miks, kus.Aga nagu ma juba korra siin kommenteerisin, et keegi pole enne mind eriti vaevunud seda infot kirjutama, siis ma teen nagu omamoodi kaks või isegi kolm kärbest ühel löögil - albumid teemade järgi (pulmad, matused, ema looming, perepildid, venna album, poegadele, endale etc,e tc), ning kronoloogilis-ajalooline materjal juures, et tulevased põlved ei peaks kiruma ja vanduma, et see on nii või naa ja miks ei tehtud seda või toda...No samuti ma arhiveerisin isakodus asju, sättisin kappe ümber ja korraldasin nõusid ning fotosid.Muidugi sai veel rannas käidud ja rattaga sõidetud, järves ja meres ujutud, muru niidetud, uusi kooke küpsetatud, poegadega logopeedilisi harjutusi tehtud, raamatuid loetud, arbuusi söödud. Võimeldud ja kehakoorimisega enese välimust ja tervist parandades.

Doonoriks käisin, Vabaduse laulul käisin, külas käisin. Ja mis muidugi kõige olulisem - ma sain lihtsalt puhata. Ometigi kord tunnen ma ennast jälle reipa ja särtsakana, valmis minema tööle ja sulpsama ülepea tegevustesse. Sügis tuleb tihe igatahes

Kes ma siis ikkagi olen?

Mitmel korral, kui ma olen oma sotsiaalse ja bioloogilise kuuluvuse, seosed religiooniga ja poliitikaga paika pannud, mõelnud, et milline on minu maailmaline filosoofia? Olen ma peen udutaja, kellele meeldib epikuurlaslikult targutada hea söögi ja joogiga, taustaks maitsemeelne muusika ja kaminatuli?Olen ma thomasmorelikus Utoopias elav ideeinimene? Olen ma viimase veretilgani aatemees? Olen ma roosaprilselt ilma vaatav optimist ja läbinisti positiivne inimene, kes arvab, et paremad päevad on veel ees? L, see minu hüva sõber ja ilmselt parim, kes kunagi olnud, leidis eile, olles ise idealist-naiivik - lootes alati üha paremat ning olles uksumatult sinisilmne inimeste hääduse osas - realist-konkretisti jooni. Täpne oma määratluses, tuleb leida, et tõepoolest, seisan kahel jala maal, ei taha eriti mingeid oletuslikke ja umbes tehtud otsuseid ning parema elu nimel ja kaunima kodu saavutamiseks tuleb tööd teha ja ränka vaeva näha õnneks ning rahuloluks.Kord juhtus nii, et kellapealt planeeritud seminar magistriõpingutes, kus oli minu kord teha ettekanne (tuleb tunnistada, et teemat ma enam ei mäleta, kuid see oli intrigeeriv) ja ma pidin tookord olema tööl. Sai siis sedasi planeeritud, et ülemus võttis mul tööpäeva tunnivõrra lühemaks, minul oli takso tellitud ja ma pidin sisuliselt juba lahkuma osakonnast, kui üks haige, kellel oli veidi imelik ilme, läks väga halvaks. Ta sai mu käte vahel infarkti ning sellel ajal, kui tegelikult pidin juba jalutama keeltemaja kolmandale korrusele, pumpasin ja puhusin eluvaimu haigele sisse. Kõik läks õnneks, käigupealt vahetatud riided ning kümme minutit hiljem olin juba seminaris, hilinenult küll, aga siiski. Vabandasin oma viibimist, hingeldades seletasin, et näed just tulin reanimeerimast ja kaks minutit, ma kogun ennast ning siis võime alustada. Igatahes toonane seminar õnnestus suurepäraselt, materjalid olid ette valmistatud ülima täpsuse ja põhjalikkusega ning loomupärase esinemisjulgusega nakatasin ma kursusekaaslased tõsisesse vaidlusesse. Järgmisel seminaril küsis õppejõud, kas ta oli ikka õigesti mõistnud - ma olin seminari saabunud patsiendi elustamiselt. Saanud jaatava vastuse, imestas õppejõud, miks nii reaalse ja inimliku töö kõrvalt õpitakse nii udust asja, nagu seda kirjandusteadus sisuliselt ju on?.Vastasin, et meditsiin on kui pikaajaline abikaasa, kelle rüpes saab tunda turvalisust ning kirjandusteadus on kui kirglik armuke, kelle seltsis leian põnevuse, ohu, meelelisuse etc. Tegelikult ma laveerin selle kahe eriala vahel ega tea, kuhu ma ikkagi kuulun, kuigi mind visiitkaardina saatev realistlikkus saadab nii siin kui seal. Ja seda nii 'siin kui seal' saab võtta mõlemat pidi, kumb just esimesena meeldib. Ma olen otsekui ühiskondlik hermafrodiit, kes kandes endas mõlemale soole omaseid tunnuseid (parafraseeri: kannan mõlemale erialale omaseid tunnuseid), on jäänud lõksu iseenda tegude ja mõtete maailma.

Miks fotodele taha ei kirjutata, kes on pildil, millal ja miks foto tehti?

Täitsa masendus tuleb peale. Vanaema fotoalbumid on täis põnevat ajalugu, aga lihtsalt ei tea, kes pudenes sellelt poolikult fotolt, kes on see õnnelik abielunaine oma väikese beebiga või mis seltskond see nendes ühetemoodi triibulistes võimlemisriietes metsaserval seisab? Kes on need noored ja naervad mehed? Kelle ümbert hoiab kinni vanaisa ühel rahvarohkel üritusel - laadapäeval, mingil hobunäitusel vms?

Oehh, see on lihstalt vitsaväärt, kuidas me ei oska hoida suguvõsalugu. Tõsiküll ma enam ise sugupuu koostamisest huvitet pole, sest ..noh juhtus asju, aga see ei tähenda, et ma oleksin kuidagi hoolimatu või mõtlematu oma mineviku, oleviku või tuleviku suhtes. Nt ema tööalbum, kuhu ma koondasin fotod, kus peal ema maalid, tema näitused, need korrad, kui ta kuraator teistele kunstnikele ühes galeriis oli või kui ta oma lilleäri pidas, omal ajal üsna kõrgel kohal riiklikus kindlustuses töötas ja erinevatel üritustel eksklusiivsete riietega ennast ja asutust esindas - kõik on ühes suures nahkalbumis, mille ma varustasin lisaks ema portreedega ja kirjutasin, kellega tegu, kes olid vanemad, kes oli abikaasa, kes lapsed. Fotodele kirjutasin juurde infot, mida teadsin ja mäletasin, varustasin aastanumbritega.

Sama tegin venna pulmafotodega.

Suur hulk on matusepilte ja pulmapilte. Keda maetakse, kes abiellub - oehh, miks inimesed ei viitsi informatsiooni talletada ja lisada. Mälestuseks Viivelt Vollile - see ei ütle mulle midagi..

Ning nüüd tuleb oluliselt appi üks seik - mulle heideti terve lapsepõlve ette, et ma toppisin nina igale poole ja kuulasin pealt täiskasvanute jutte. Haa, nüüd on selles tõsiselt suur kasutegur saanud, lisaks toimib hästi minu mammutmälu. Ma tean rohkem jutte, mälestusi, pärimusi ja legende, kui keegi teine. Lisaks on veel see, et emapoolse suguvõsa välised tunnused ja geneetiline pagas töötavad hästi ning veri tunneb piltidelt vere. Küll mitte nendelt, mis kuuluvad 20.sajandi algusesse - nendelt võõrastelt ja kuidagi kalgilt jäädvustatud nägudelt ei oska ma midagi välja lugeda. Kuigi mäletan oma lapsepõlvest kolme-nelja fotot, millle peal oli olnud keegi kõuk ja nüüd ma siis luubiga neid fotosid uurin ja teabekilde kogun. Tõenäoliselt saaks minust väga hea CSI spetsialist....

Kärbes

Milline ärritav putukas see kärbes on!! Võiks ju saada puhkuse ajal piisavalt magada etc, kuid iga jumala hommik ajab mind üles kellegi tüütu põrin ja väikeste vastikute karvaste jalgade kõdi põsel või olal või jalal, mis teki alt väljas. Nüüdki ma ajasin lihtsalt mööda tuba taga seda jälki elajalooma. Ei saanud kätte, kusjuures. Ja saatuse imeliku irooniana tuli mulle meelde aastatetagune lugu.

Olin siis seitsmenda klassi õpilane, pahuksis matemaatika ja süvendatud saksa keelega. Kuid humanitaarained ja loodusteadused polnud siiski vastukarva. Ja meil oli sügisesel poolaastal eesti keele õpetajaks nüüdseks kadunud näitleja Sulev Nõmmiku tütar. Võin mäletada nime valesti, aga äkki oli Marju või Maris Nõmmik. 
Isa moodi tütar oli igal juhul. Ja tema oli selline loomupärane boheem, kes luges meile Puškinit ja lasi kirjutada erinevasisulisi kirjandeid suhteliselt vabadel teemadel. 
Ükskord oli teemaks "Minu eelmine elu" ja mina kirjeldasin oma päeva kui kärbes. Mäletan esimest ja viimast lauset: "Ärkasin üles, sirutasin välja oma kilejad tiivad ning pesin puhtaks tagumised koivad./.../Käis hele plaks ja ma tundsin, kuidas elu minust välja voolas." 
Õpetaja luges selle kirjandi ette ja sain väljateenitud viie. Tema oli ka esimene inimene, kes märkas minu omanäolist keeletunnetust ja soovitas tulevikus mõelda kirjutamise peale, väitis, et mul olla annet. Võib-olla tõesti. Ja kui kahju mul on, et seda kirjandivihikut mul alles pole, kuigi ehk ma süüdan sügavalt meenutades selle loo üüesti üles kirjutada. ja kui ma nüüd mõtlen, et vaevalt ma varateismelisena midagi Kafkast ja "Metamorfoosist" kuulnud olin, kuid ilmselt polnud ma inimestest ainus, kes mingit looma jälginud oli ja ennast temaks mõelda suutis.

Kuid igatahes see tänahommikune kärbes tõi meelde need ülejäänud kärbsed minu minevikust ja ma mäletan, kuidas emaema maal kord nädalas aknad ja uksed sulges, elamise ajalehtedega kattis, kõik kohad dihlofossi täis lasi ja meie sellel ajal olime sunnitud tunnikese õues olema. Tund hiljem jäi üle vaid surnud kärbsed maha lükata ajalehtedelt, laibad kühvlile pühkida ja ahju ajada. Mõtlen nüüd, et ilmselt toonased maasuved viisidki mind nii kaugele, et lakkamatault kõiki sääski ja parme ja kärbseid ja kiile ja mesilasi ja herilasi ja vaablasi enda ümber sumisemas, pirisemas ja sudisemas kuuldes arvasin ennast mõningal määral nende olematu hinge salasoppe tundvat ja teadvat..

Nojah, sedasi selle kärbsega on. Igatahes üks jõllitas mind oma saja silmaga riiulilt ja ma mõtlen, et kuhu ma selle lapatsi ikkagi panin....