Eile oli siis üks neid sügise kuldseid päevi. Muide selleaastane periood september-oktoober on küll kõike muud kui nurisemist väärt, sest vihmasagaraid on üpris vähe üle käinud ja enamiku ajast on olnud pigem soe kui jahe (see info on endale meenutuseks, kui ma kunagi seda blogi käsikirjast loen).Seega sai eile välja kraamitud kõik rehad ja labidad, kotid ja kärud ning see minu oma väike lapike Eestimaad sai puhtam ja ilusam. Kasutades 8-aastaste aatomikuna rähklevate poegade lapstööjõudu, sain vaikselt hiilida kõrvale riisumise raskest kohustusest (see on üks väheseid töid, mida ma tõesti ei kannata). See-eest aga kaevasin maad, korrastasin lõkkeplatis ja kontrollisin puudealust, põletasin oksi. Ning pärast see tavaline ahjugaelamise draama - tuhk, hakatuspuud, sületäied. Aga kuna sooja ju tahaks ning mis oleks vahvam, kui sõbraga tuld vaadata või hommikukohvi juues kuulda kamina praksumist.Mnjaa, maja ja aed nõuavad ikkagi teist kvaliteeti kui korterielu. Võimlemist tehes pistis nimmes ja tuikas kaelas. Eile sai vist pisut pingutatud. Kuid värske õhk ajas vere soojaks, tulemused olid näha ning üle pika aja ei olnud külaliseks unetus.
Leivarahast tööteemas rääkides - oehh, küll on ikka hea terve inimene olla. Vaadates patsiente, siis on siiralt kahju, mis nendega juhtunud on. Tõesõna - insult on asi, millega tulevikus dialoogi ei astuks.
Leivarahast tööteemas rääkides - oehh, küll on ikka hea terve inimene olla. Vaadates patsiente, siis on siiralt kahju, mis nendega juhtunud on. Tõesõna - insult on asi, millega tulevikus dialoogi ei astuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar