neljapäev, 22. september 2011

Kes harjunud kaaviari sööma,see praetud räime....

...nii naljalt enam meelisroana ei võta. Kuid miks minna kööki ja hakata gurmeest etc rääkima?
Haa, seetõttu, et ma käin jälle koolis. Oma leivaametile rakendust nõutamas, oma praktilisele meelele uuemad suundasid küsimas ning... see tekitab mulle omakorda küsimusi - miks ma ei ole magistrantuuris, miks istun ja kuulan õppejõude kordamas seda, mida ma tegelikult kas juba tean või saan kohe teada.... Oehhh. Lisaks on siin nii, et metafoore kasutades - kõik värvid pole alati kirkad ja seda ka seal, kus väljub vahutavast veest 40 ..eee....ee....õpimeest. Loona Tuisk kirjeldab uues, värskelt avatud tütarlaste gümnaasiumi õpilasena oma klassikaaslasi kui selginevat ja settivat akvaariumi, kus kaladel on oma sotsiaalsed kuuluvused ja seega justkui kihistatakse kogu pisikene ühiskond.
Aga hetkel ma tunnen, et mind tassitakse kui titte grammatikamaastikule, üks proteese naksutav õppejõud ketrab loengust loengusse teemal, et kloostrite kadumisel (16. sajand reformatsioon, katoliku kiriku lõheneminee etc) kadus ka põetamine ja oli pime aeg..
WTF???
Minu humanitaaraju töötab ja mõtiskleb, ma kõhklen ja kahtlen. Mulle tundub, et ma astusin tagasi kuidagi madalamalt ja raskemalt ja lapsikult ja oehh.... mulle ei tundu see õppimine siin kuigi raske, kuigi on erinevaid asju



Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...