reede, 7. oktoober 2011

Kui hull võib üks päev olla

Eile oli üks neid hirmsaid päevi, kui pearinglus, tasakaalutus, iiveldus ja oherdina pähe taguv peavalu mind laastas. Ja ikka sedasi, et vaevu vaakudes sain öövalve anda ära (olles tegelikult liimist lahti mis hirmus ja kolleegid, kes seni mind kokkuliimituna harjunud olid nägema, ehmusid tõsiselt) ning EMO-sse vankuda. Et ma nii tükkideks vajusin - see oli endalegi üllatuseks. Ei suutnud vastuvõtus öelda ühtegi sõna, kontaktisiku telefoninumbri saamiseks andsin oma mobiili töötaja kätte ja too vaatas ise numbri ära. Keegi pani mind ratastooli, keegi suunas kusagile lebama, keegi võttis vereanalüüsi. Ise suutsin vaid öelda, et kustutage tuli ära - seda tehti ka. Ning kodus.. samal ajal olid palavikuga poisid kodus. Mõned tunnid kadusid tilguti alla ja siis keegi vist tegi mingi uuringu või midagi... Ja tuli neuroloog ja kontrollis ning võttis siis mind osakonda sisse, sest ma olin täielik vare. Kahju oli oma valutavast peast ning arsti küsimusele, et kas keegi saab laste eest hoolt kanda, puhkesin suisa hüsteeriliselt nutma.
Loogiline, et tegelikult oleks saanud (venna sõnad - ära sa sellise asja pärast üldse muretse). Aga mina, sellel hetkel viimse närvini paljas ja tundlik, kluuksusin, et ema on surnud ja ma olen üksikvanem ja mul pole kedagi, kes saaks hetkel lastega olla.
Kui otsustati, et pean haiglaravile jääma, siis helistas poeg ja nuttis minu järele. Ohh. Ma palusin arsti, et ta mind välja kirjutaks. Arst vaatas pikalt ja kahtlustavalt. Selgitasin, et olen võimeline koju minema ning üks tubli uinak ja kõhutäis teevad olemise oluliselt paremaks.
Kuigi jah, see vasakut silmakoobast rõhuv surumine on masendav.
Nüüd pean eilse päeva järele tegema. Joped ja kardinad, lambid ja raamatud, kõik mis ostmist ja tegemist vajavad.

Kommentaare ei ole:

Süsteemis kinni pro süsteemikinnis

Üks väike kokku-lahkukirjutus ja tähe mujale asetamine ning kogu mõte muutub. Proovige kummutada müüti, et ortograafia alaliigid ei mõjuta e...