laupäev, 1. oktoober 2011

Õun suus magama jääda

Aastaid tagasi, kui sai diplomieelset praktikat tehtud, kus siis tuli erinevate osakondade vahel seigelda - kiirabi, IRO, EMO, hematoloogia, kirurgia, lasteosakonnad, sünnitusmaja etc, etc, juhtus nii, et enamik meist, kes tööl käisid ja praktikat tegid, veetsid põhimõtteliselt terve oma aja haiglas. 
Noorte ja elujanustena ei takistanud meil miski käimast klubides ja kõrtsudes ning uneaega jäi napiks. Siis juhtus vahel nii, et protseduuride toas jäädi lihtsalt magama. Või nt haiglaesisel rohelisel platsil, kus purkskaev, päikesepaiste, haljendav rohi ja laigutine linnulaul uinutavalt mõjusid.
Taolist üleväsimust tundsin ma ka vahetult pärast poegade sündi, kui ma jäin imetades lihtsalt magama ja vääksuv beebi ei seganud und üldsegi. Kuigi jah - tegelikult olid pojad kuldaväärt magajad - alates kolmandast elunädalast ei teadnud ma midagi unetutest öödest. Vahest kolmel või neljal korral tuli nende esimesel eluaastal üles tulla ja vaadata, miks laps ei maga.
Viimased kolm-neli aastat on mind kimbutanud paigutine unetus, kuid eile.. oeh sellest lastega õppimist, patsientidega sekeldamist, ülemuse tõrelemist, tööd ja traumasid täis nädalast väsinuna vaatasin ma telksu, sõin õuna ja jäin magama...
Ärkasin üles sellest, et tundsin läbi häguseisundi, et kurku ei saa ega saa puhtaks. Telekas mängis, tekk vedeles maas. Sedasi ma seal siis lebasin, hommikumantlis, poolik õun käes ja.... hammustatud õunatükk pooleldi sööduna huulte vahel.
Ime veel, et polnud seda kuidagi valesti neelanud, aga kuulge, õun suus magama jääda...
Ja tegelikult oli puhkus just äsja lõppenud, sügisilmas on kuldsemad, vitamiinid peaksid pilgust paistma ja olematu eraelu ei tohiks kuidagi segada pidevalt rakkes olemist.
Aga ikkagi - õun suus magama jääda....

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...