esmaspäev, 1. august 2011

Kärbes

Milline ärritav putukas see kärbes on!! Võiks ju saada puhkuse ajal piisavalt magada etc, kuid iga jumala hommik ajab mind üles kellegi tüütu põrin ja väikeste vastikute karvaste jalgade kõdi põsel või olal või jalal, mis teki alt väljas. Nüüdki ma ajasin lihtsalt mööda tuba taga seda jälki elajalooma. Ei saanud kätte, kusjuures. Ja saatuse imeliku irooniana tuli mulle meelde aastatetagune lugu.
Olin siis seitsmenda klassi õpilane, pahuksis matemaatika ja süvendatud saksa keelega. Kuid humanitaarained ja loodusteadused polnud siiski vastukarva. Ja meil oli sügisesel poolaastal eesti keele õpetajaks nüüdseks kadunud näitleja Sulev Nõmmiku tütar. Võin mäletada nime valesti, aga äkki oli Marju või Maris Nõmmik. 
Isa moodi tütar oli igal juhul. Ja tema oli selline loomupärane boheem, kes luges meile Puškinit ja lasi kirjutada erinevasisulisi kirjandeid suhteliselt vabadel teemadel. 
Ükskord oli teemaks "Minu eelmine elu" ja mina kirjeldasin oma päeva kui kärbes. Mäletan esimest ja viimast lauset: "Ärkasin üles, sirutasin välja oma kilejad tiivad ning pesin puhtaks tagumised koivad./.../Käis hele plaks ja ma tundsin, kuidas elu minust välja voolas." 
Õpetaja luges selle kirjandi ette ja sain väljateenitud viie. Tema oli ka esimene inimene, kes märkas minu omanäolist keeletunnetust ja soovitas tulevikus mõelda kirjutamise peale, väitis, et mul olla annet. Võib-olla tõesti. Ja kui kahju mul on, et seda kirjandivihikut mul alles pole, kuigi ehk ma süüdan sügavalt meenutades selle loo üüesti üles kirjutada. ja kui ma nüüd mõtlen, et vaevalt ma varateismelisena midagi Kafkast ja "Metamorfoosist" kuulnud olin, kuid ilmselt polnud ma inimestest ainus, kes mingit looma jälginud oli ja ennast temaks mõelda suutis.
Kuid igatahes see tänahommikune kärbes tõi meelde need ülejäänud kärbsed minu minevikust ja ma mäletan, kuidas emaema maal kord nädalas aknad ja uksed sulges, elamise ajalehtedega kattis, kõik kohad dihlofossi täis lasi ja meie sellel ajal olime sunnitud tunnikese õues olema. Tund hiljem jäi üle vaid surnud kärbsed maha lükata ajalehtedelt, laibad kühvlile pühkida ja ahju ajada. Mõtlen nüüd, et ilmselt toonased maasuved viisidki mind nii kaugele, et lakkamatault kõiki sääski ja parme ja kärbseid ja kiile ja mesilasi ja herilasi ja vaablasi enda ümber sumisemas, pirisemas ja sudisemas kuuldes arvasin ennast mõningal määral nende olematu hinge salasoppe tundvat ja teadvat..
Nojah, sedasi selle kärbsega on. Igatahes üks jõllitas mind oma saja silmaga riiulilt ja ma mõtlen, et kuhu ma selle lapatsi ikkagi panin....

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...