Ükskord siin juhtus suvel nii, et ma kuulasin oma kunagist lemmikplaati ja...ausaltöelda pani ikka punastama küll. Kuidas mulle sellised asjad meeldisid? Kõige laiemas plaanis sai seda jah muusikaks nimetada, kuid issand, mis kõlad ja noodid ja viisid. Tänu arengule endas olen ma muutunud ja nüüd voogavad tihtipelae ümberringi helid, mis kannavad maitse nime välja. Mitte et ma ei tunnistaks ja tunnustaks oma ...eee...noorusaegadesse jäävaid palu, aga lihtsalt selline mingisuguselegi vaimsusele viitav meloodia on tekkinud ikkagi nüüd, sügavates 30.-ndates. Loomulikult ei eita ma teatud sentimentaalsust, mis mõne esitaja loominguga mind seob (Clint Eastwood Gorillaz oli nt minu ja poegade isa eriline lemmik; Onerepublic mängis siis taustaks, kui ma möödundaastase armukesega.. nojah, arusaadav eksole?), kuid see mida ma ikkagi oma vabadel hetkedel ja töötaustaks valin või nt poegadega tantsides esitan või üldse, on pigem muu muusika. Ning mõned aariad kohe kindlasti.
Grieg võtab mul praktiliselt alati pisara silma. Miks? Ei tea. Mingid helid ja tunded, mida nad tekitavad on kõiki helli närvilõpmeid puudutavad. Panevad heldima, naeratama ja mõtlema sellele, et näed - siin loob üks mees asju, mida veel 150 aastat hiljem hääl meelel tasub endasse lasta. Ma adun alati sisu, mida mõeldakse ja kuidas seda lugu räägitakse. Peatun sõnadel. Mõtlen kaasa. See on ilmselt see osa, mida mulle õpetas kirjandusteadus, kuid puhtpraktikuna ma lisaks analüüsile mõtlen kasutegurile. Kultuuriline tunne, emotsioon, mis oma noodipead südamesse taob. Kusjuures see analüüs on veel ka interaktiivne ja interdistsiplinaarne - autori ja tema looming ning, otsin ma juurde tema eluloo, vaatan kättesaadavat libretot ja mõtlen maale, kus helilooja elas. Info missugune.
Ja tavaliselt mekutan ma mõtetetga nende pärisinimeste puhangutes. Kuidas Monet maalis, kuidas Ravel orkestreeris, kuidas Hugo kirjutas, kuidas meie oma kunstiloojad seda tegid, mida nägid, tundsid. Kuidas nad oma ande materjaliseerisid ja nüüdki veel oma jumalasulega meie meeleelundeid puudutavad ja aistinguid üles kruvivad. Harivad ja joovastavad ja panevad lihtsalt kadedust tundma. Mis on see imepärasus meie ajaus, mis nende imepärasust sedasi ahmima panevad. Ilmselt samalaadselt toimis ka koopainimese tajumine, kui ta pärast pikka ja rasket talve esimest kevadpäikest nägi ja kütitavate saakloomade ohtrust märkas. Mingi ürgne soov ilu ja harmoonia järele on see. Igatahes on Griegi meloodiatest häid mõtteid tulemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar