Läinud see puhkus ongi

Seitsmenädalase puhkuse viimane päev. Sedasi pikalt peesitada sain ma tõenäoliselt viimati kuskil algklassides, sest hilisemad laagrid ja esimesed töökohad võtsid oma osa. Mida ma siis tegin üldse? Selle suvega ja ajaga? Mida ma jõudsin?Igatahes linnakodu on nagu külalishoov, pidevalt tulevad siia inimesed, viibivad ja lähevad. Sõbrad peredega muidugi eelkõige, poegade sõbrad, vahel astub sekka mõni sugulane läbi ja no siis selline 'ei liha ega kala' mees. Sõber nagu pole ja armukeseks ei küündi, vaenlane ammugi mitte. Kuna aga ta minust noorem ning oma pere poolt kuidagi laokile ja ripakile jäänud, siis on ta pigem sellise noorema õe või venna rollis. Korda paaar üritasime mingit teemat välja pigistada, kuid kui ikkagi tõmme ja keemia ning silmades SEE puudub, siis pole ikkagi midagi teha. H pole kordagi saanud läbi astuda. Korra võtsin juba ühendust, et teada, mida see armastaja siis ka teeb, sain napi vastuse,e t temal olla närvid korrast ärra ja tema joob. Well, ei hakka mina kellegi närviparandusasutuseks, mul endalgi need tihtipeale viimase vindini teravad ja pinge all.Aga kokkuvõtteid tegeva inimesena ma siis resümeeriksin pisut - sain tehtud puud ja korda krundi põngapealse; sain parandatud kõik katkised ja vanad; katkised või vanad või siis lihtsalt vanad raamatud; sain sorteeritud pesukapid; korrastasin tööriistakapid; komplekteerisin nõud; lihvisin ja õlitasin telekakapi. See, et vennas vuntsis köögi ja vannitoa üle, see oli muidugi suur asi ja isalt kingitusena tulnud täispuidust köögimööbel....Lisaks sain ma joone peale ligi 50 aastat emaperelt korraldamata albumitega. Fotod on sorteeritud, komplekteeritud. Igale leheküljele tuleb juurde info - kes on pildil, miks, kus.Aga nagu ma juba korra siin kommenteerisin, et keegi pole enne mind eriti vaevunud seda infot kirjutama, siis ma teen nagu omamoodi kaks või isegi kolm kärbest ühel löögil - albumid teemade järgi (pulmad, matused, ema looming, perepildid, venna album, poegadele, endale etc,e tc), ning kronoloogilis-ajalooline materjal juures, et tulevased põlved ei peaks kiruma ja vanduma, et see on nii või naa ja miks ei tehtud seda või toda...No samuti ma arhiveerisin isakodus asju, sättisin kappe ümber ja korraldasin nõusid ning fotosid.Muidugi sai veel rannas käidud ja rattaga sõidetud, järves ja meres ujutud, muru niidetud, uusi kooke küpsetatud, poegadega logopeedilisi harjutusi tehtud, raamatuid loetud, arbuusi söödud. Võimeldud ja kehakoorimisega enese välimust ja tervist parandades.

Doonoriks käisin, Vabaduse laulul käisin, külas käisin. Ja mis muidugi kõige olulisem - ma sain lihtsalt puhata. Ometigi kord tunnen ma ennast jälle reipa ja särtsakana, valmis minema tööle ja sulpsama ülepea tegevustesse. Sügis tuleb tihe igatahes