kolmapäev, 12. oktoober 2011

Kuu, see nii selge ja geomeetriline

Eile otsustasin pisut aega maha võtta ja rüübata paar topsi kohvi väljas ja tuttavaga, keda näinud polnud nii 10 aastat. 
St näinud olime, aga nii tere ja head aega tasemel jutt pole naistevaheline jutt. Lisaks me kõndisime soojas õhtus ja leidsime nt Estonia eest süstla ja nõela ning osad hämarad kohad olid priskelt täis kuuvalgust. Pärast kodu poole kõmpides ma vaatasin sellesse selgesse ja valgesse rõngasse ning meenus Kivirähk ja kuuvihtlemine ja üle-üldse see kuumütoloogia, mis meie kaaslasega lõimub, põimub ja põkkub.
Miks ta on selline, et täiskuuööl muutuvat libahundid ja nõiad aktiivseks, miks temasse vaatamine vahel viib soolatüükat ja ihupeki, miks vale kuu ajal lõigatud juuksed ei kasva ja miks pidi kuradiga just kole tee ristumisel täiskuuöödel kohtuma?
Iga folkloor on tulvil selle taevakera pärimusi. On lummanud ja vallanud inimeste mõtete olemust.
Eile temasse vaadates ma mõistsin, et nii selge ja kindlapiiriline gemoeetriline kujund, mis justkui väljalõigatud valgest paberist ennast tumedasse taevasse sättinud, kallates mingi müstilise auraga endast nähtamatuid kiiri, et see ongi müstiline. Ilmselt juba ürgrahvaste nõidarstid mõistsid kuumõõjusid inimesele aj looodusele ning nägid, kuidas tõusuga meri kerkib ja mõõnaga taganeb. Teadmisteta inimestele näis see ebamaine. Meie ajastu õppinud teavad miks see nii on. Vahel sõõrjas, vahel sirpjas, vahel ei ole teda näha. Mõnikord on ta raske ja rammus nagu kerajuust, vahel külm ja kauge kui jäärõngas.
Mõistatuslik ja kauge ja soe ja lähedane ja ilmselt kunagised eesiemad vihtlesidki ennast selle apistel ning pärast õhetades ajasid oma mehed veidraks. Kuumõjud ju!!

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...