Kes ma siis ikkagi olen?

Mitmel korral, kui ma olen oma sotsiaalse ja bioloogilise kuuluvuse, seosed religiooniga ja poliitikaga paika pannud, mõelnud, et milline on minu maailmaline filosoofia? Olen ma peen udutaja, kellele meeldib epikuurlaslikult targutada hea söögi ja joogiga, taustaks maitsemeelne muusika ja kaminatuli?Olen ma thomasmorelikus Utoopias elav ideeinimene? Olen ma viimase veretilgani aatemees? Olen ma roosaprilselt ilma vaatav optimist ja läbinisti positiivne inimene, kes arvab, et paremad päevad on veel ees? L, see minu hüva sõber ja ilmselt parim, kes kunagi olnud, leidis eile, olles ise idealist-naiivik - lootes alati üha paremat ning olles uksumatult sinisilmne inimeste hääduse osas - realist-konkretisti jooni. Täpne oma määratluses, tuleb leida, et tõepoolest, seisan kahel jala maal, ei taha eriti mingeid oletuslikke ja umbes tehtud otsuseid ning parema elu nimel ja kaunima kodu saavutamiseks tuleb tööd teha ja ränka vaeva näha õnneks ning rahuloluks.Kord juhtus nii, et kellapealt planeeritud seminar magistriõpingutes, kus oli minu kord teha ettekanne (tuleb tunnistada, et teemat ma enam ei mäleta, kuid see oli intrigeeriv) ja ma pidin tookord olema tööl. Sai siis sedasi planeeritud, et ülemus võttis mul tööpäeva tunnivõrra lühemaks, minul oli takso tellitud ja ma pidin sisuliselt juba lahkuma osakonnast, kui üks haige, kellel oli veidi imelik ilme, läks väga halvaks. Ta sai mu käte vahel infarkti ning sellel ajal, kui tegelikult pidin juba jalutama keeltemaja kolmandale korrusele, pumpasin ja puhusin eluvaimu haigele sisse. Kõik läks õnneks, käigupealt vahetatud riided ning kümme minutit hiljem olin juba seminaris, hilinenult küll, aga siiski. Vabandasin oma viibimist, hingeldades seletasin, et näed just tulin reanimeerimast ja kaks minutit, ma kogun ennast ning siis võime alustada. Igatahes toonane seminar õnnestus suurepäraselt, materjalid olid ette valmistatud ülima täpsuse ja põhjalikkusega ning loomupärase esinemisjulgusega nakatasin ma kursusekaaslased tõsisesse vaidlusesse. Järgmisel seminaril küsis õppejõud, kas ta oli ikka õigesti mõistnud - ma olin seminari saabunud patsiendi elustamiselt. Saanud jaatava vastuse, imestas õppejõud, miks nii reaalse ja inimliku töö kõrvalt õpitakse nii udust asja, nagu seda kirjandusteadus sisuliselt ju on?.Vastasin, et meditsiin on kui pikaajaline abikaasa, kelle rüpes saab tunda turvalisust ning kirjandusteadus on kui kirglik armuke, kelle seltsis leian põnevuse, ohu, meelelisuse etc. Tegelikult ma laveerin selle kahe eriala vahel ega tea, kuhu ma ikkagi kuulun, kuigi mind visiitkaardina saatev realistlikkus saadab nii siin kui seal. Ja seda nii 'siin kui seal' saab võtta mõlemat pidi, kumb just esimesena meeldib. Ma olen otsekui ühiskondlik hermafrodiit, kes kandes endas mõlemale soole omaseid tunnuseid (parafraseeri: kannan mõlemale erialale omaseid tunnuseid), on jäänud lõksu iseenda tegude ja mõtete maailma.