Vahel on isa rääkinud mulle mõnest oma tööpäevast merelootsina. Nt talvel, kui rüsijääskuhjadest jõesuus on raske manööverdada laeva sadamasse ning loots peab libedal trapil turnides minema ning juhtima võõramaa aluse oma sadamasse.
Öösel, külmas või nt suurema tuule ja tormiga. Vahel olen ma kuulnud tuletõrjujat rääkimas, kuidas eluohtlikust majapõlengust ei saadud kedagi välja tuua ja jäi vaid üle must keha õuele tuua. Vahel olen ma jälginud kassiiride tööd - piiks, piiks, piiks, piiks, kaup käib käte alt läbi, vahel elab närviline klient ennast vaesekese peal välja. Vahel olen ma mõelnud ise enda töö peale, mida teinud vahedega kokku nii 18 aastat ja mõelnud nendele verejooksudele, elustamistele, rütmihäiretele ja kõigele muule, mis tuletavad rangelt võttes meelde, et ma olen andnud ametivande ja seda rikkuda ei tohi. Ja vahel olen ma mõelnud sellele tööle, mida ma ka siin aastaid tagasi tegin, kui ma värisevi põlvi klassi ees seisin ning ennast igati kontrollides üritasin klasse käpa alla saada ja tegeleda maasoolalikeimaga ametitest - olla õpetaja.
Ühes avalikus foorumis (perekoolis nimelt) tekitatakse perioodiliselt teemasid, et õpetajad ärgu unnaku. Nendel niigi hää amet - pool päeva vaba, terve suve saab ringi puhata, minegid muresid sellega ei kaasne. Võta aga palk vastu, tubane töö ja küll seda on kerge teha.
Kuigi ma ise mäletan sootumaks muud. Esimesed kaks kuud ma tulin vaimselt tapetuna koju ja palusin kaks tundi ennast mitte puudutada. Palusin raadio,- ja telksuvaba elu ning toppisin vatitupsud kõrva, sest koolile omane lärm ja sealne 45-minutiline rutt kuus-seitse korda päevas võtsid rohkem võhmale kui 24-tunnine kardioõeks olemine. Müra ja kära, kiiresti minev tunnipäev, pidev suhtlemine vähemalt saja lapsega ühe õppepäeva jooksul - need olid ikka väga keerulised. Ja algaja õpetajana oli üsnagi see töökavade koostamine, klassijuhatajaks olemine etc rasked. Pidev enese kehtestamine, pidev asjade selgeks tegemine inimestele, kes veel mitte millestki midagi ei jaga. Oehhh. Ja nüüd ei taheta õpetajatele seda väikestki rahanatukest juurde anda, sest polevat kuskilt võtta, aga .... mingeid imelikke TV projekte doteeritakse küll.Öösel, külmas või nt suurema tuule ja tormiga. Vahel olen ma kuulnud tuletõrjujat rääkimas, kuidas eluohtlikust majapõlengust ei saadud kedagi välja tuua ja jäi vaid üle must keha õuele tuua. Vahel olen ma jälginud kassiiride tööd - piiks, piiks, piiks, piiks, kaup käib käte alt läbi, vahel elab närviline klient ennast vaesekese peal välja. Vahel olen ma mõelnud ise enda töö peale, mida teinud vahedega kokku nii 18 aastat ja mõelnud nendele verejooksudele, elustamistele, rütmihäiretele ja kõigele muule, mis tuletavad rangelt võttes meelde, et ma olen andnud ametivande ja seda rikkuda ei tohi. Ja vahel olen ma mõelnud sellele tööle, mida ma ka siin aastaid tagasi tegin, kui ma värisevi põlvi klassi ees seisin ning ennast igati kontrollides üritasin klasse käpa alla saada ja tegeleda maasoolalikeimaga ametitest - olla õpetaja.
Ühes avalikus foorumis (perekoolis nimelt) tekitatakse perioodiliselt teemasid, et õpetajad ärgu unnaku. Nendel niigi hää amet - pool päeva vaba, terve suve saab ringi puhata, minegid muresid sellega ei kaasne. Võta aga palk vastu, tubane töö ja küll seda on kerge teha.
Ma ei tea. Kuidas meie ühiskond ikkagi ei mõista, et on osad sellised ametid, kelleta mitte kuidagi ei saa toime tulla. No õpetaja on lihtsalt üks selliseid ja aeg oleks riigiisandatel,-emandatel asuda mõtlema maa soola hoidmisele ja säilitamisele. Muidu on nii, et tõepoolest kogu helgem pool eestlastest suundub väljamaale suurt ja rasket raha teenima ning oma kodurahvale jäetakse vaid võimalus maitsetut pöialt vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar