laupäev, 5. november 2011

Elamus

"Üks väike rõõm las olla igas päevas, üks pilk või naer, üks õis või värvilaik. Üks sõna hea, kui killukene päikest taevas, üks..(mingi sõna), mis muudab kauniks kõik" Nii lauslin ma naiivse ja sinisilmsena kunagi lastekooris või mingis tütarlaste ansmablis. Või jumal seda, kus ma nii laulsin, aga need sõnad ma meelde jätsin ja veel aastakümneid hiljem need minu peas koos viisiga (mis ei sega mind laulmast asju omal viisil) kumisevad. Et igas päevas võiks olla mingi vähe helgem hetk muidu masendavas elus (mees, kes on kaotanud naise, töö, raha, sõbrad, korteri, auto etc, kannab kolm numbrit väiksemaid kingi. Kui üks tuttav temalt küsib, et miks ta midagi sellist teeb, vastab mees, et kui ta lootusetutelt tööotsingutelt õhtul oma odavasse üürituppa tuleb ning kingad jalast võtab, siis on tal vähemalt üks õnnelik minut päevas ja see aitab elada), tuleb see hetk kuidagi enda jaoks ilusaks teha ja ära märkida. Leida üles tunne, mis valdab, värv mis silma paistab, sõna mis kõrva kajab või heli, mis kusagil võnkeid moodustades midagi ütleb. Ja oma neurohumoraalsel moel meile toimima asudes elamuse loob.Nt. hiljuti puutusin kokku ühe tuttavaga, kellega ma olen ühele orbiidile sattunud ikka väga suurte juhuste tõttu. Meie elud ei lõimu, põimu ega riimu mingil moel, kuid ikkagi õnnestus tal tekitada endast väga naeruväärne mulje. Ei, naeruväärne pole ikka päris õige sõna...mõttetu? Sõnaga inimene leidis kirjutuva blogi olevat liigne isiklik paljastus, et mingid suvalised tondid loevad seda ja siis uurivad mõtteid ja tegelikult miks ma seda kõike kodus kaustikussse ei kirjuta. Temaga ühes ruumis ja ühe laua taga viibides sain ma omamoodi elamuse - tõsiküll mitte sellise, nagu tegelikult lootnud oleks, aga veidi siiski. See on söömise ja salgamise fenomen - blogi ei meeldi, blogija ei meeldi, aga uudishimu kannustab ikkagi järgmisi paljastusi lugema.. Sisuliselt aga ikkagi mõttetu.Järgmine elamus - viibisin mõni aeg tagasi õpetajate meeleavaldusel toetust avaldamas ning ajakirjanik võttis sabast kinni. Lehes ilmus tekst. Lehes ilmus pilt. Ajakirjanik nagu ajakirjanik ikka. Siit sõnake ja sealt lauseke ja kokku sai üks uduvaala. No see selleks. Teovõimelisena vastutan enda sõnade ja tegude eest.
Veel üks elamus - H. See on hüva. Tore ja lõõgastav.
Tuleviku jaoks - Toomas Liivil tuleb detsembri lõpus sünniaastapäev. Seegi aasta tuleb mälestusõhtu ning saatsin osale seltskonnale kutsed. Tema pojale ka. Poeg vastas, et on tulemas. Tore.
Hetkeelamus - oleme organisatsiooniga 2012 aastaplaani koosolekul ühes kenas külalismajas. Viibin AD 05.11.2011 8.15 üksi fuajees, kamin põleb ning kaaslased alles magavad. Siinne vaikus on kuldne ja kosutav. Elamus seegi.



Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...