Valgustus

Eile taipasin ma täiesti ootamatult, mida tähendab valgustusajastu. Üldjoontes on ju inimesed kursis, et nt saksakeeli kõlav Zeitalter der Aufklärung oli periood 18. sajandil, kui vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.

Juba kooliõpilastele meenub seoses valgustusega Voltaire, Herderi, Immanuel Kanti nimi.

Oleme teadlikud, et valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika Iseseisvussõda ja Suur Prantsuse revolutsioon, mõju avaldus ka tööstuslikule pöördele.

Ning täiesti ootamatult tabas mind eile valgustus. Minu isikliku elu valgustusajastu. Ma sain lihtsalt äkki aru, kui primitiivselt ja arenematult ma olin oma poolelioleva romaaniga käitunud ning ma kustutasin ligi sada lehekülge olemasolevat teksti maha. Ning nüüd ma põlen lausa ootusärevusest, sest mul on mõtteis kogu uus kontseptsioon viimse detailini paigas. Ma olen varem kiirustanud, olen lasknud tunnetel ennast mingitese mõttetutese suhtedraamadese kanda ja need ka raamatuse toksinud. Nii see enam ei jää.

Nüüd saan ma aru Barthesi "Autori surmast". Saan aru mõistetest kirjutaja ja kirjanik, tean, kust läheb piir mina, kui kirjaniku ja mina kui raamatutegelase vahel. Kõik on veelgi lihtsam, kui see tegelikult oleks pidanud olema.

Liiga lihtne et olla tõsi ja liiga tõsine, et olla keeruline. Igatahes, edu mulle töös ja kirjas.

Halvad ja head omadused.

Pole inimest, kes oleks läbinisti halb ega inimest, kes oleks läbinisti hea. Seda teavad vist kõik. Ainult seniilne sajane ja hambutu imik hõljuvad uues teadmatuse võluvaibas - üks sellest, et ta veel ei tea, teine sellest, et ta enam ei tea. Enamik normaalseid täiskasvanuid tunnustavad teineteist salamisi, identifitseerides, klassifitseerides ja sobitades vastassuhtleja isikuomadusi just vastavalt vajadusele ja sobivusele iseendaga.

On suur hulk omadusi, mis liigituvad mõtlematult ja automaatselt HEADESSE: ausus, julgus, vaprus, siirus, kannatlikkus, abivalmidus, tarkus, õnnelikkus. Mitmed neist leiavad tee kristlikusse kasvatusse. Üldjoontes on need kõik väga hinnatavad ja prood.

Aga HALVAD.....Kes neid jõuaks kokku küll lugeda. Silmakirjalikkus, argus, ahnus, ihnus, liiderlikkus, tapahimu, rumalus, liigne enesekindlus, valelikkus, ebapädevus, riiakus, virilikkus (pole kindel sõna olemasolus!!), egoism, eneseimetlus, võltsvagadus...etc, etc, etc.

Kuid selle hea ja halva puhul on tihtipeale nii, et pigem kaduvad inimesed emba või kumba kategooriasse.

Mul oli kunagi üks tuttav. No üsna lähedane tuttav ja ma olen temaga tänini teataval määral seotud, kuid ma üldse ei tahaks seda. Sõnaga selle tuttavaga on nii, et tema on ühendatud liigne enesekindlus, mis on tembitud ohtralt argusega.. Kohutav kombinatsioon. Mind kusjuures hämmastab see argus ikka meeletult. Ise veel mees, aga kardab endast väiksemaid........

Aga enesele meeldivad mulle kohutavalt sellised mehed, kes on head kuulajad, vaprad, otsekohesed, kirglikud. Selliseid mehi on. Ja minul on olnud õnne sellise mehega kohtuda. See on absoluutne privileeg.

Reaalne

Ma olen praktik. Olen olnud eluaegne kahel jalal maal püsiv naine, kes usub käegakatsutavatesse asjadesse. Olen alati olnud veendumusel, et inimestes on andeid, mida nad saavad praktiliselt realiseerida. 
Kirjutamine, kujutav kunst, käsitöö, anne puutööle, muusikalisele loomingule. Kindlasti on inimesi, kes - väljendudes teetkallaslikult - on seksuaalselt ürgandekad. On olemas ka grupp inimesi, kelle andeks on olla kõige närvesöövamad isiksused siinpool päikest.

Mitte millegi erilisega, lihtsalt oma olekuga. Nt üks kolleeg. Prillidega, pikk ja kõhn naine, kohutavalt korralik, kohutavalt tõsine, kohutavalt pedantne, kohutavalt aeglane. 
Temaga töölolek tähendab sinupoolset panustamist ühisesse töökatlasse 150% rohkem, kui sa seda tegelikult teha tahaksid. Lihtsalt on selline kodanik, kes oskab oma küsimuste ja ebakindlusega sulle niipalju meelepaha tekitada, et õhtuks saad  peavalu.

Aga ma olen ju praktik. Ma tean, kuidas probleeme praktiliselt lahendada. Oskan reaalselt olukordadega toime tulla.

Eile tabas mind suhteliselt suur üllatus.

Ma tean, et seda blogi loetakse, aga et sellel reaalselt niipalju lugejaid on tekkinud..... Töökaaslased, foorumikaaslased, kursuseõed, endised ja praegused tuttavad, praegused ja tulevased armukesed... ilmselt ka eks. Ja tema naine. Tõenäoliselt oodatakse minult reaalselt midagi. Tõenäoliselt ma üritan seda ka praktiliselt viljeleda.

Elu on ilus tegelikult. Hommikul vara nautisin ma lärmakat linnavaikust. Märkasin enda ümber värve, lõhnu, helisid, meeleolusid, ruttamist ja mõnusat seegamist, mida praktikuna ma lausa jumaldan, sest need tõestavad sulle, kuivõrd reaalne on ühiskond sinu ümber. Sinu sees, sinu mõtteis, sinu südames.

Olla reaalselt keset linnasaginat. Samavõrd reaalne, äge, tegelik tundub elu maapiirkonnas. Seal, kuhu ma peagi pisukeseks ajaks oma poegade juurde lähen. Sest praktiliselt on peagialgaval puhkusel teha käegakatustavaid asju. Enne kui ehk sügisel ennast teise riiki üle kolin. Eks näis, mis sellest elust saada võib.

Naise vaba päev

Ärkamine.

Tekk kõrvale.

Üles, jalad otsivad susse. Rulood eemale, aken lahti.

Kööki. Ruloo üles, kiirkeetjasse vesi sisse.

Eelmisel õhtul täidetud pesumasin tööle panna. Tagasi tuppa, voodiriided kokku ja diivanisahtlisse.

Ringutus. Öösärk seljast, veel üks ringutus. Kiirkeetja kees ära, kohv presskannu, kuum vesi peale.

Vannilina kaasa ja dushi alla. Pesemine. Dushi alt välja, presskann alla lükata. Heledad kaprid jalga, triibuline särk selga. Arvuti käima lükata. Kohvi tassi, võileivad külmikust. Vitamiinid ja mahl juurde. Sigaretid ja tuhatoos arvutilauale. Söömine.

Uudised, et põlvkonnakaaslane on ootamatult surnud, et on oodata vihma ja äikest.

Väljas sirab siiski päike. Kohvitass, sigaretid, raamat kätte, aeda.

Rohi on veel niiske, toolid aga mitte. Istuda ja avada raamat. Lonksata kohvi. Süüdata sigaret.

Sõstrad pudenevad põõsa küljest. Minna tuppa ja tuua kauss. Korjata marjad sinna, siis minna tuppa ja võtta blender ning segada valmis üks maitsev toormoos.

Masin lõpetab pesemise. Asjad välja tõsta, laadida masinasse valged riided. Masin kinni ja uuesti käima. pesukauss kaenlasse ja viia riided välja kuivama. Vaadata üle kriitilisel pilgul pediküür ja maniküür. Teha need asjad korda. Juua veel üks tass kohvi, istuda ja lugeda, lasta lakil kuivada.

Võtta seejärel rannalina ja visata ennast alasti päikese ette. Peesitada kuskil tunnike. Minna tagasi tuppa ja sorteerida oma käekott. Panna mobiil laadima. Masin lõpetab pesemise, järgmised asjad nöörile, kolmas masinatäis käima lükata. Istuda netis. Helistada poegadele. Kuulata mõnda head lugu. Suitsetada. Minna ja rääkida naabrile, et järgmisel nädalal tuleb suur pidu aias.

Lobiseda ja siis minna tuppa, et küpsetada kook. Pesta puhtaks vannitoa põrandakate. Tiputada see kreegipuule. Panna näole mask. Veidi vaja kirjutada.

Selline tavaline ja mõnusalt loivav vaba päevapoolik. Õhtul tuleb töö. Nagu ikka viimastel kuudel.

Patsifismi süvenemisest

Jubedaim asi, mis elus võib ette sattuda, on sõda. Ma olen ka varem rääkinud, et see on lausa õõvastavaim, mida teeb sõda inimesega. Sõltumata sellest, kas tegemist siis tsiviilisiku või sõduriga.

Oma kunagi tehtava magistritöö plaanin ma teha tsiviilisikust sõjakirjanduses ühe eesti kirjaniku loomingu põhjal. Mind painavad mõtted sellest koledusest ja ma olen üsna palju lugenud eelnimetet "poliitika relvade abil" nähtusest. Ma pühendan oma töö kõikidele sõdades kannatanutele. Olgu siis vanelaste poolel või omade seas. Rahvus, vanus, sugu, poliitiline ja usuline, sooline ja seksuaalne orientatsioon ei oma siinkohal rolli.

Kuidas see paiskab laiali elusid, rikub neid, lõhub tervist, hävitab võimalusi olla normaalne, kuidas vapub ühsikond.

Ma tegelikult põlastan relvasid. Igasuguseid. Nende nägemine juba ainuüksi toob mulle judinad ihule. Miinid, kahurid, automaadid, vintpüssid, granaadid, kergerelvastus ja raskerelvastus, noad, vibud, odad, ammud, piitsad, täägid, revolvrid, püstolid, kuuelasulised. TT, Makarov, Walter....

Kohutavalt hävitavad riistad. Ja neid kasutatakse inimese vastu tihedamini, kui muu looduse vastu. See on jube, kui tuleb näha, mida need teevad. Väljarebitud liha, mitteparanevad haavad, amputeeritud jäsemed, lahtiselt kasvav kõhukelme.... Armid, köndid, siirdamised, põlenud nahk, tömbid ihuliikmed....

Milleks, küsin ma? Milleks?

Olgugi, et minu erihobiks on sõjakirjandus, ma vaatan sõjast tehtud filme kriitiliselt ja süvenenult, olen ma veendunud patsifist. Kasvatan ka omi poegi selles vaimus. Ei, mitte et neist peaksid kasvama relvi mittepuutudajulgevad mömmid. Sugugi mitte. Lihtsalt ma püüaksin võimalusel vältida seda hetke, kui mu liha ja veri otsustab näiteks liituda vabatahtlikult mõne sõduriteemaga.

Aga ümberringi ei lasta mul seda teha. Sõjamängud arvutis, E tegi kohe poegadele mõõgad, vanaisa juures on võimalus õhupüssidega märki lasta...Poegadel on huvi tuli,-ja külmrelvade vastu.... Aga ma ohkan, sest tean kuidas need mehehakatised valivad ükskord oma saatuse niikuinii.

Sõda ei ole ilus asi, ütles eesti kirjandusklassikasse kuuluv Joosep Toots oma pojale.

Ootamine

Inimene saab elus öelda mitmete asjade kohta "ma ootan". Ootan suve, ootan oma armastatut, ma ootan järjekorras, et jõuaksin tellerini, ma ootan last., ma ootan oma puhkust. Ma ootan.

Ootamine kätkeb siis ilmselt endas ajalist hetke füüsilises ruumis. Paneb mõtlema, vist?

Palju oleneb ka toonist, kuidas seda sõna kasutada. Ma ootan, käratad sa kellelegi, kellelt tahad kuulda millegi kohta ausat vastust. Ma ootan sind, sõnad lembetoonil kuularist kostnud häälele vastuseks.

Kõndisin hommikul linnas ja vaatasin neid gruppe, kes kuhugi tõttasid. Need kiirustajad kulgesid lineaarselt punkti, kus neidki keegi ootas. Pooleliolev töö, kallim, laps, mees, kolleeg, kohvikukaaslane, teenus, mis vajas ostmist.

Märkasin enda ümber inimeste tülpinud ilmeid, sest suveootusärevus on asendudnud sügisootusega. valmistutakse taaskordseks pimedasessiooniks. Esmakordselt kusjuures ma pulbitsen energiast ja tahan, et sügis kätte jõuaks. Tegemisi OOTAB lademetes - poegade eelkool, logopeed, trennid ja lasteaed, ise sooviks jõuda ometigi kauaOODATUD lubadeni...

Oodates märkad ootamise võlusid ja valusid. Mõned ootused aga tasuvad ennast väga-väga-väga ära.

Küpsev toit ahjus, palgapäev, poegadega taaskohtumine, raamat laual. Armukese huuled, punane vein. Ohh, neid ootuseid on palju, milleni jõuda. ja hiljem hakata ootama uusi asju. vahel samu, vahel uusi.

Hea võimu tarkus

Mõned asjad on lihtsalt mõeldud olema just täpselt nii nagu nad saatusest on ettemääratud. Inimese hingepoolused küllastuvad ja paljastuvad. Lobisedes inimene RÄÄGIB. Kisub ennast alasti. Mentaalselt ja emotsionaalselt. Omi mõtteist, tundeist, kogemustest.

Sellised väikesed ja intiimsed vestlused. Kui loojuv päike kilgendab vastu ratastoolide, tugiraamide ja haiglakoridori silelibedatelt põrandatelt ning sa istud väga meeldivas seltskonnas (SIC!!! haiglas, kusjuures) ja märkad ootamatult, et pihid napilt neljapäevasel tutvuse järel nii, mida sa heal meelel ei räägiks. Tajud ennast kui astraalkehana, kes ei kontrolli ennast. Ütled selliseid asju, mille järgi sa defineeridki ennast kauni, kummalise naisena.

Hilisõhtused vestlused kuidagi puhastavad, purgatoorselt. Pihid endast paljusid seiku, mida sa vist enam mäletadagi ei taha. Ja tead, et tulevik võib sind üllatada. Sinu enda mõttedki võivad sind üllatada.

Leiad endas üles selle tule, mis sinust teeb ...kuidagi .....eee.... sirutuva ja vaimuka.

Märkad ootamatut, et vestlusesse tulevad juurde teatud teemad, millest räägitakse alles hiljem, palju-palju-palju hiljem. Kui suhtesse on jõudnud muud tasandid.

Tunned, et sa kõnnid sirgema seljaga, loodusest antud kõik kumerduv/eenduv/paljastuv on nii silmnähtavalt ootel, et võid iga hetk lihtsalt järele anda ürgsele tahtele....

Ja ainus mis sind tagasi hoiab, on professionaalne teadmine, et nii lihtsalt ei tehta. Et see pole sünnis, sobilik, sa oled ikkagi inimene, kes on võimeline ennast kontrollima.

Saad aru, et oled ikkagi see, kes on piisavalt tark, et olla hea. Piisavalt hea, et olla võimu(e)kas, piisavalt

võime(u)kas, et olla tark. Kõik kombineerituna ei seo ennast loogiliselt, kuid kes ütleb, mis on loogiline seal, kus mängu tulevad instinktid.

Seal, kus vaatad vestluspartnerile silma ja tead, et siin istub see, kellega võib......?

Mida võib? Sa ei tea seda, sest hea võimu tarkus jätab su lihtsalt maha seal, kus räägib kaine mõistus ja kus astuvad vahele need jõud, mis viivad inimesi kõige selleni, mille abil inimkond on püsima jäänud.

Tunnistan endale, et kõik eelpoolöeldu on isegi minule, paljulugenule ja siinkirjutajale veidi mõistmatu, kuid aus. Väga-väga-väga aus.

Minifilosoofia

Hiljuti on toimunud eluliselt mõned muudatused, mis tähistavad järjekordselt mingeid aegu, mida tuleviku tarbeks mäletada. Sünnipäev, tutvumine, millal võttis ühendust ammune kooliõde, päev, millal ma leidsin restaureerimisfirma, päev, millal ma tegin ühte, teist, kolmandat.

Aeg, iga hetk päevas. Minut, millele järgnevat ma ette kujutada ei oska. Sekunund, millal midagi juhtub. Eile nt ma ei teadnud veel samal kellaajal, et ma homme siin istun ja sellest kirjutan, mis mõtteis toimumas on.

Ja nüüd ma siis siin mõtisklen selle üle, kuivõrd etteaimamatu on meid ümbritsev. Kuivõrd ootamatuid asju võib juhtuda lähimate tundide jooksul. Kui teaks, siis ilmselt elaks teisiti.

Eile õhtul vestlesin ma ühe inimesega, kes tegi hiljuti läbi tõsise trauma - sukeldudes nihestas kaelalülisid. Kuid see inimene võib ainult õnne tänada, sest veel kümne päeva eest ei tundnud ta paremat kehapoolt, aga nüüd kõnnib omal jalal , räägib ja saab hakkama elamistoimingutega kõrvalise abita. Ütlesin temale, et ta peaks seda päeva oma uueks sünnipäevaks nimetama,

Talle anti uus võimalus elada. Elada täisverelist elu.

Muu jutu hulgas mainisime me mõlemad, et iga inimese elust saab kirjutada üsnagi priske raamatu. Muidugi mitte nii põhjaliku päevakirjeldusega nagu seda teeb iirlase Joyce "Ulysses" Leopold Bloom. Ning ilmselt mitte nii seiklusrohke nagu Verne "Kapten Granti lastes".

Aga igatahes on eluraamatud sisukad, põnevad ja köitvad, sest nende taga on inimene. See, kelle me tihtipeale ära unustame. Et kõik me oleme inimesed. Oma saatuse, iseloomu, välimuse, kindla tahte ja sooviga, kindla tahte ja soovita. Harilikud, ebatavalised, keskpärased, geniaalsed, muutuvad, muutumatud.

Et igal inimesel on elulävend, vastuvõtlikkus, suutlikkus, teadmiste tase, arusaamine, empaatia ja sümpaatia, analüüsivõime(tus)/sünteesivõime(tus).

Et meid ärritavad erinevad asjad/nähtused, et meil on erinevad kogemused, oskused, võimed, anded.

Enda kohta olen ma avastanud, et olen kummaliselt sihipärane ja selgepiiriliselt kujunenud isik. Sest enamik tuttavaid/kolleege/sugulasi/armukesi/foorumlasi väidavad, et olen julge ja teotahteline, oma tundeid/arvamusi/mõtteid mittevakaallahoidev ning kohutavalt ärritav persoon.

Aga milleks teeselda? Olen see, kes ma olen. Oma vigade ja puuduste, heade külgede ning halbade tavadega. Oma kasvatuse ja mõistusega.

Sünnipäeva õdangul

See päev, kui minu vanusele lööb ette numbriks 33.

33 aastat olen ma uudistanud seda ilma, õppinud, saanud targemaks, omandanud teadmisi, kogemusi, erialasid, saanud lapsi, armastanud, olnud armastatud, armatsenud, töötanud, hoolinud, tundnud, õnnelik olnud, õnnetu olnud, nutnud, naernud, leinanud, kaotanud, otsinud, leidnud...

33 aastat sõprust, sotsiaalsust, vendlust, õend(l)ust.

33 aastat hinganud, maganud, pesnud, söönud, joonud.

Iga minuti selles elus elanud läbi mitteteades, mida toob järgmine päev.

On seda palju või vähe? Minu jaoks piisavalt. Vanuri jaoks alles esimesei hapraid sammukesi käänulisel elusihil seadev, Maa silmis embrüonaalses faasis tohletav rakk.

Ma mõtlesin, et palju ma olen tarbinud vett, elektrit, tooteid, sööki? Kosmeetikat? Riideid? Palju lugenud raamatuid? Vaadanud televiisorit? Palju kulutanud pastakaid ja pabereid?

Mitu inimtundi olen ma laulnud, rääkinud, kõndinud ja jooksnud?

Mitu kuupmeetrit hinganud? Palju olen ma hävitanud puid?

Palju olen ma kuulanud muusikat? Mitu liitrit kohvi joonud? Mitu sigaretti suitsetanud?

Mitu sõprust on minu elu ajal katki läinud?

Minu elu on piisake ookeanis, aga üüratu minu lastele, minule, minu vennale, isale. Kas midagi tuleb veel meelde selle päeva eel, kui mind sünnitanu puhkab puidus ja ma ei oska seda päeva endale eriliseks mõelda.......

Killud meie ümber.

Üle mitme aja oskas siinkirjutaja oma elu taaskordselt keeruliseks elada. Minu vajadus öelda ja öelda tõde, mida tihtipeale ründena vormistatakse. Igatahes olen ma sõpradeta ja oma solvumise, pettumuse, viha, alanduse elan ma tavaliselt välja sorteeringuid teostades. Sedapuhku siis ammuilma laokile jäänud fotonduses. Kuhjade ja lõikude viisi on jäädvustanud kellegi nobe käsi kaadreid.

Vanavanemad, emapoolsed.

Emaõe perepildid.

Pulmad.

Matused.

Sünnipäevad.

Mina erinevas vanuses.

Vend erinevas vanuses.

Meie ema ja isa.

Meil olnud koduloomad - koerad ja kassid.

Ema noorpõlve tuttavad.

Perekonnatuttavad.

Ema maalidest jäädvustatu.

Tema näitused.

Tema lillepood.

Ema koolitööd.

Loodusülesvõtted.

Linnapanoraamid.

Momentfotod ema kolleegidest kindlustuse päevilt.

Sellised tuttavad, keda ma ei tea.

Sellised tuttavad, keda ma tean.

Esiemad. Onud ja tädid, vanaonud ja vanatädid.

Minu sõbrad ja tuttavad.

Minu pojad.

Minu koolitööd.

Reisid.

Tuhandetes lademetes ajalugu.

Palju-palju-palju ajalugu. Palju jutte, palju lugusid, palju mälestusi.....

Kahjuks muutub ka tänane päev mälestuseks. Mälestuseks sellest, kuidas ma jalgsi Salmistu rannast linna poole kõndisin, kuidas ma nuttes fotosid sorteerisin. Nukraks ja kibedaks mälestuseks......Kuid sellest ei jää ühtegi fotot......

Hiirtest ja inimestest

Blogija ei hakka ümber jutustama lugu Steinbecki kangelastest. Tuleb lihtsalt tõdeda, et isegi tänapäeval, kui meid ümbritseb ultramoodne ühiskond, mis kõlgub klassivaenulikkuse ja rassistliku küündimatuse hellal joonel, elavad asunduses koos hiired ja inimesed.

Ühes konkreetses asunduses, kohas, mida saab vaieldamatult nimetada koduks, elab minuga koos hiir. Sõna otseses mõttes elab minuga koos. Ta sööb minu ostetud toitu, ta närib minu krõbinapakki, ta kügeleb minu köögiriiulil.

Episood nr 1.

Hommik. Vihma sajab. Ootan külalist ja selles vaimus korraldan ma köögi seinakappide klaase. Üllatusega märkan, et köögikapi ukse vahel tilpneb mingi hall nöör. Ma ei mäleta, et oleksin midagi nöörigaseotavat kappi pannud, avan ukse ja vaatan tõtt.... mustade nööpsilmadega, mis pungituvad hallist kerast.

Hiir, taipan. Ma ei kiljata ega karju.

Poetan ukse vaikselt kinni ja hiir jääb oma kohale. Lähen aeda ning tassin turjapidi tuppa senise meistermurdja ja aia lindude hirmu. Oma musta kassi. Panen ta köögikapi juurde, avan ukse ja lasen murdjal ning murtaval üksteist nuusutada ja siis seltsimehelikult kummalgi oma teed hüpata. Murdja ei huvitu murtavast. Hiir vupsasb pliidi taha.

Lõpp

Episood nr.2

Ärkan öösel üles seletamatust liikumisest köögis. Ema - käib esimene mõte peast. Siis meenub, et ema seisab urniga toas. Vend? Tema ju pole siin. Poeg? Pojad on ju maal, vanaisa juures. Ärkan lõplikult ja lähen vaatama, mis minu köögis ikkagi toimub. Õhtul tühjaks söödud krõbinapakk liigub ja liigutab ennast laual, pudeneb maha.

Hiir, taipan. Ma ei kiljata ega karju.

Sulgen toaukse vaikse ohkega ja alles hommikul viskan tühja karbi, kus hiir öösel inimese jäetud pisiprügiga lustis, ahju. Hiirt selles pakis siiski pole.

Lõpp

Episood nr.3

Asun kaunil suvehommikul einet võtma. Panen kausikese piimaga lauale ja võtan krõbinapaki. Kallan jõuliselt krõbinaid piimasse ning pakist maandub valgesse vedelikku mingi elus asi.

Hiir, taipan. Ma kiljatan ja karjun.

Tegelikult on kisa tänavale kuulda, sest olgem ausad, kell pool seitse hommikul on selline vaatepilt ikkagi õõvastav. Hiir hüppab kausist välja ja põgeneb, mina taandun kohviga sootuks tahapoole, oma tuppa.

Lõpp

Loomulikult pole kass hiirt kinni püüdnud. Kõik kuiv-, maitse ja muidu ained leidsid omale uue koha külmikus, sest ma loodan, et sinna see õudus ennast sisse ei smugelda.

Tuleb osta lõks. Tuleb see hädine hirmumootor kinni saada ja tema olu lõpetada.

Ma ei taha hiirega koos elada. Mehega - jah. Poegadega - jah. Kassiga - jah.

Aga mitte hiirega. Üks meist peab siit majast lahkuma ja see pole mina.

Jaanilaupäev ja õnne(tu) olek

Kuna poegade maalolemise ajal on käes midagi enneolematult palju - nimelt aega, siis otsustasin mõnda asja veidi korrastada/korraldada. Tegin oma blogist käsikirja ja leidsin, et olen selles olnud üsna ühekülgselt masendav. Korduvad teemad, korduvad nutud, korduv emaigatsus....

Jah, sellega on küll nii, et eile möödus ema surmast kaks kuud. Kaheksa nädalat on möödas selelst, kui ma sinu viimaseid hingetõmbeid kuulsin. Kaks kuud tagasi vajusid sa sellesse olematusse loodusringi ning iga päevaga tunnen ma aina enam, et see polnud õiglane. Liiga vara pidid sa oma teekonna jätma pooleli, sest nii palju oleks veel näha ja teha.

Ema - see on uskumatu, kui palju me isa ja vennaga oleme meie aias korda saatnud. Ja ka tubades. Lapsed, sinu rüblik ja juntsu, nagu sa neid ikka tavatsesid kutsuda, on oma ainukese vanavanema juures ning mulle tundub, et nad on papaga üpris õnnelikud. Neil on seal suur maja, kus asju uurida, jalgrattad ja tiik, millel vanaisa valvsa pilgu all parvetada.

Ema, nad on õppinud ujuma, oskavad natukene lugeda, nad on päevitunud ja sääskedest söödud. Papa armastab neid ning tead, mida ta ütles minu küsimuse peale, et kas ta ikka kindlasti tahab lastega nii kaua tegeleda (tervelt augustini). Papa vastas, et tal jäi oma meremehe töö tõttu paljugi nägemata oma laste kasvuaastatel ja see on nüüd omamoodi tasategemine.

Ainus masendav külg on selles, et poegade issike läheb sügisest välismaale tööle ja elama ning soovimata muutuda lastele võõraks, on ta otsustanud pojad perioodiliselt enda juurde võtta. Nt hommegi.

Ma ei teagi, kuidas talle seda öelda, aga Rom ja Rem suhtuvad temasse küll täiesti ükskõikselt. Nad ei tunne tema vastu mingit huvi. Ma algul arvasin, et see on võõrastus, aga küsides poegadelt, et kas neile ikka meeldib issi juures käia, siis vastasid lapsed, et neil on täitsa ükskõik.

Et kui vaja, siis võib ju kah.

Ma pole parastaja inimene, ma ei ihalda kättemaksu, vaid annaks loodus, taevas, Eesti valitus, misiganes E-le ja tema tuhmiilmelisele naisele oma isikliku lapse, siis kaoks fookus poegadelt sootumaks mujale ja mina saan kergendatult hingata - uhh, see karikas läks jällegi mööda.

Pojad ei TUNNE oma isa vastu mitte midagi. Oma vaistudega, mida ma olen õppinud usaldama, teadsin, ma et see nii ka läheb.

Nii, aga täna on siis see jaanilaupäev ja mina olen täiesti ootamatult täiesti üksi. Alguses tegi mul see meele veidi mõruks küll. Igal ühel omad tegemised - pojad teevad vanaisaga maal kasevihtasid, vend on sõprade juures, L läks oma perekonnaga kuskile maale (kuigi algne plaan oli minu juures olla), aga mina olen siin ja praegu ja jumala ihuüksi.

Aga mul on õhtuks plaan sorteerida fotosid. Kuna ma homme jälle usinalt töörindemail olen, siis polegi tegelikult paha üks pidu vahele jätta, sest kümne päeva pärast on veelgi olulisem sündmus. Vähemalt mulle. Tõsiküll, sellel aastal on sünnipäev veidi teistsugune, sest sind, EMA, ju minu juures pole.

Aga loodan, et ilmaga veab, sest plaan on väljas olla. Aga eks näis, näis, näis......

Suvest suvele suviselt

Läheneb aasta müstilisem öö. Lühike, valge, viljakas....

Sellega märgib põhjamaalane ära, et alanud on napp suvi, natukese rannamõnude, roheluse, puhkamise, grillimise ja erineva aktiivsusega.

Rattasõit, ujumine, päevitamine.

Naised muutuvad kuidagi vabamaks väljaspoole oma sukkpükste ja soojapesutraagikat.

Autodel on aknad lahti, linn lõhnab tänavapesu ja asfaldi järele.

Suvele on lisaks veel omane, et saab minna paljajalu koduõuele, süüa oma aia marjadest kooki, võtta ennast sündinudpaljaks ning anduda päikesele nagu kirglikule armukesele mitmetel öödel enne ja pärast.

Pruun jume, pleekinud juuksed, sääsest söödud sääred.

Okstekriibitud käed, värskelt niidetud heina ja muru lõhn.

Kilgendav vesi, sumisevad mesilased, kilksuvad tirtsud.

Õied, rohelus, värskus.

Aga pea need sumenevad augustiõhtud, hommikune jahedus, valmivad ploomid, mahalangenud õunad...

Kes ütleb, et suves pole mentaalset erootikat? Spirituaalset äkkaktsiooni puude alla, kuival samblal?

Maanteelindil kihutavat jalgratast, millega sõites sooritab justkui eelmängu?

Kummaliselt meelaks teeb suveilm, suvemõnu, suvetunne, suveootus, suvemälestus...

Igavus/igatsus

Üheksa aastat puhkuseta. Üheksa. Mitte kümme ega kaheksa, vaid üheksa. Üheksa aastat olen ma katkematult kulgenud. Vahedeta. Tööle, koju, kooli. Nüüd on lisandunud lasteaed. Vahel harva, üliharva on olnud need korrad, mida saab nimetada aja maha võtmiseks. Kino, teater, näitus, muuseum. Sekka veidi armastust. Seda viimasel kuuel aastal õite kasinalt.

Päevased toimetused matavad sind enda alla. Alles hommik, juba õhtu. Eile oli reede, varsti on esmaspäev. Alles ärkasid, juba lähed magama. Aeg tiksub sekundeid minutiteks, minuteid tundideks, tunde päevadeks, päevi nädalateks, kuudeks, aastateks, sajanditeks. Terve eoon täis argiseid toimetusi, pisimuresid, suuri kaotusi ja väikeseid võite. Kõik kulub, vanub ja muutub.

Ja midagi muutub ka minul. Sest esimest korda üle üheksa aasta olen ma üksi.

Ema on kadunud, vend elab mujal, isa pesitseb omas kodus, pojad kuni suve lõpuni vanaisaga koos. Armuke ... ma ei teagi kus ta oma bikeriga nüüd on.

Ja ma sain terve hommiku logeleda. Kohvi juua, suitsetada, raamatuid lugeda. Tolkneda hommikumantlis ja märgade juustega ühest toast teise ning ainult oleskleda.

Vihmane. Kohati isegi äikest. Tallinn mattus mingiks hetkeks täiesti lummavasse pimedusse.

Vihm teeb õhu puhtamaks. Nagu minu üksiolekki. Hing seestub sinnakogunenud lademetest kirkamaks. Vähemalt ma loodan nii, sest tegemist jagub, vaatamata, et pojad kaugel ja saan olla mina ise. See, kes ma pole olnud üheksa aastat.

Üheksa aastat tagasi astus mu ellu suur ARMASTUS (jube klishee, eksole?) ja nüüd üheksa aastat hiljem jalutab ta ka minema ning asemele tõotab tulla midagi uut ja põnevat.

Mis, ma ei teagi, sest vaist, mis mind harva petab, hoiatab mind kireohu eest. Ehk minu majakas sellist kandamit elusaarele ei meelita. Aga mine tea. Vabad mehed pidi olema need kõige suuremad ketserid. Ehk ka vabad naised?

Ikka ja jälle kaotused..ning väikesed võidud

Möödunud kolmapäeval helistas minu vend ning teatas, et meie hiljutilahkunud ema tädi on samuti läinud kõiksuse teele.

Reedel tuli taaskordselt välja otsida must pluus ja seelik, mustad sukad ja pesu. Must kott. Vennal must ülikond ja must lips. Tallinna Krematoorium, valged kallad, leinajad.

Kolmkümmend kolm päeva tagasi, enne seda matust olime me samas kohas, mattes meie ema, nüüd siis oli vanatädi kord. Pooled matuselistest olid samad inimesed. Näha sai sugulasi, kellega viimasest kohtumisest oli möödas ligi kümme aastat. Mõnega neist sai koos oldud minu vanaema matustel seitse suve tagasi. Eelmise aasta talvel sai autoõnnetuses surma ema täditütre tütrepoeg. 27-aastane. Libedus ja vastu puud ning 27 aastat tühja tööd. Ka sellel matusel olid pea samad inimesed, kes teisel mail ja nüüd viiendal juunil. Masendavalt palju on saatus lõivu nõudnud meie hõimult.

Toona, talvel, vaevu kaks nädalat hiljem viibisid ema ja vend veel ühel matusel - ema lell suri haiguse tõttu.

Ning nüüdseks pea kaks aastat tagasi hukkus rongi all minu isa kõige vanem õepoeg, 40-aastane, eluterve meestükk.

Kaks aastat ja viis matust. Viis elu on lõpetanud oma olemise. Kohutav, see on tegelikult lihtsalt kohutav.

Aga samas... reede õhtul läksin ma oma pikaajalise sõbraga justkui esmakohtumisele ning see õhtu andis silmad ette paljudele nendele õhtutele, kus ma olen midagi nii väga meelisklenud, kui nüüd... Imelik, et kurbade sündmuste taustal julgeb inimene mõelda ennast niivõrd surelikuks, et ta eluahelale tinglikult võttes vastu astub. Surmale vastand on ainult elu ja elu saab luua. Vahel ka mitte luua, kuid protsess silmnähtavate inimtulemusteta on samaväärne.

H, kelle suhtes ma olen alati olnud sellisel küll on lahe vend tasandil, tekitas minus veidi teistsuguseid tundeid. See oli lihtsalt niivõrd...eee... lõõgastav kogemus.

Valamu

Kanalisatsioon on tänapäeva hüve. Vaieldamatult üks positiivne nähtus. Võimaldab igasugused heitmed ja jäätmed muretult äravoolu lasta.

Blogijale on siin kirjutamine samuti omamoodi kanalisatsioon. Hingeline puhastumine, kuhu saab paisata kõik haavavad sõnad ja päevajaburad olukorrad.

Tänane oli üks kehv tööpäev, tuleb endale ausalt tõdeda. Ahastavapanev. Olen ju neuroloogilise taastusravi õde ja selles osakonnas on enamik haigeid just peast, ajust, sellest organist, mis tagab inimese stabiilselt normaalse funktsioneerimise.

Aga täna oli selline situatsioon, kus personali puhketuppa tuli üks patsient, käes kimp ajakirju ja ta asus usinalt süüdistama personali selles, et me olla tema ajakirjad ära võtnud ja valed tagasi andnud. Sõnaga, meid süüdistati varguses. Ja pole vaja vist pikalt arvata, kes sellest süüdistusest särinal põlema läks ja patsienti riidles. Siis teavitasin ma sellest oma ülemust, kes leidis järjekordselt, et patsiendil on õigus. Õigus öelda, et ma olen varas.

Lisaks arenes ülemusepoolselt selline mõtteavaldus, et tema on seni andestanud mulle kõik sellised vahejuhtumid patsientidega, kuna mu ema oli haige ja kodus ärev olukord, aga tema enam sellist asja ei taluvat ja ta lõpetab minuga töösuhte, kui ma ei hakka asju ainult patsienteõigustavalt nägema.

Sõnaga lubas mind lahti lasta, kui ma patsientidele meele järele pole.

Ja ma üllatusin siiralt, et ülemus, ise samuti meedik nagu minagi, leidis, et ema haiguse ajal oli kõik vabandatav, aga nüüd, kui ema napilt kuu aega tagasi suri, pole tema enam kaohustatud minu pealepõrkamist kellelegi taluma.

Ausaltöelda tekks esimese hooga vahkviha, siis tõusis pinnale solvatud uhkus. Õdesid võib nimetada varasteks, aga õde peab igas olukorras säilitama kaine ja praktilise meele ning olema vaga kui ohvritall. SIC!!! sSllistes hetkedes mõtlen ma alati, et miks ma enda 146 IQ-st isikut, oma kogemusi, oskusi, võimeid, oma haridust ja haritust HAIGEMAJA (või HAIGE MAJA, kui vahe on arusaadav) peale raiskan. Õnneks on olemas üks selline kolleeg, kellega mul on algusest peale kujunenud emalik-tütrelikud suhted ja kes mind oskas rahustada ning rööbastesse juhtida.

Ma olen õnnetu, väga õnnetu ning ema, kallis-kallis-kallis ema, ma vajan sind nii väga oma kõrvale. Rohkem kui kunagi enne. Sinu urn seisab kapil, küünal põleb sinu pildi ees, aga ma vajan sind. Nagu selles unenäos, kui sa oma pihuga mu põske puudutasid ja ütlesid, et kõik saab korda. Kas ikka saab?