Oleks mul võimalus olla 24 tundi keegi teine

Mõtlesin varahommikustel tundidel sellele, kui mees, 55-aastane mees, hädiselt minu käest kinni hoidis ja palus mul mitte lahkuda enda juurest, sest tema kardab pimedust. Panin hetkeks ennast tema asemele ja siis mõtlesingi, et kuidas oleks olla keegi teine. 24 tundi, et näha maailma teistsugusena.

Ema Teresa? Paavst? Ameerika president? Tahaksin ma olla mõjuvõimas? Rikas?

Teadlane, kes avastab ravimi kõikide hädade vastu? Keegi, kes toodab loodust mittekuidagi mõjutavat kütust nt prügist?

Ei oskaks öelda, keegi ma olla tahaks, keegi teine, et oleks võimalik eraldada oma senine elukogemus, tervis, mõistus, välimus, haridus ja sugu ning olla täiesti teine.

Mulle on antud õnne elada heas peres, olla ümbritsetud armastavatest inimestest, käia tööl, olla kahekordse haridusega ja kahekordne ema.

Kuid on kindlasti teistsuguseid elusid ning teises soost mõned tunnid elada ja nt töötada hokitreenerina oleks ilmselt värskendav vaheldus..

Kuigi olen mõelnud, et mees poleks vist hea olla. Rollid on erinevad ja olgugi, et naiste bioloogiline ülesanne on veidi keerulisem ja valusam,, on mees olla oluliselt keerulisem.

Paaril korral olen ma mõnda oma juttu ennast kirjutanud meheks, kuid see tundub väga ebatõeline.

Seega on siiski eelistatum olla see, kes sa oled ja lasta ainult mõttemaailmal ennast kanda.

Millele kulutasid esimesed eurod?

Nii. see kauaoodatud kuupäev sai siis saluutidega koduseks ja kätte ning Eestis on jälle uus raha - euro.

Minu põlvele on see juba teine rahavahetus ja reform ning ka esimesed kokkupuuted selle kõliseva ja uuega on olemas.

Hinnad olid veidi harjumatud - hommikul poes käies oli arveks 9, 18 ja rongipilet maksis 2,62 euri. Vähe pidi andma seda metalli välja.

Ja esimesed eurod siis kulutasin pakile nätsule, pakile ninarättidele, heeringale, briele, pomelole, teraviljasepikule, kommidele.

ja siis rongi.

Muide - Eesti on lumine..haa, ei üllatanud vist sellega kedagi.

PS: head uut aastat ka. Nagu mulle kolleeg eile ütles - palju armastust, palju raha, tervist ja õnne ning lapsi nagu lumehangesid tänasel päeval.

Mida siis öelda 2010. kohta?

Aasta möödus ruttu. Liigagi kiiresti läksid need 365 päeva.

Ja mis meenub?

*magistrantuuri katkemine

*poegade sünnitunnistusele ilmus isa nimi ja arvele hakkas laekuma elatis

*pojad lõpetasid lasteaia ja nendest said koolilapsed

*teatud maja sai terrassi, keegi sealt majast sai kamina ja arvuti

*peresidemed muutusid - mina ja neli meest. Pojad, isa, vend.

*olid fantastilised suvepäevad,-ja ilmad.

*Pühajärv, jaanipäev, Pärnu hansapäevad, pulmad Saaremaal

*sepp tuli ja... sepp läks

*EÕL piirkondlik juhatus sai uue liikme ja protokollimise ülesandeks.

*vend sai uue.. eee tinglikult nimetades auto.

Mõned asjad, mis lahenesid ning tervis, see tähtis tervis.

Muide, eile käisime mõnekesi Toomas Liivi kalmul teda mälestamas ja istusime hiljem meie juures. Rääkisime kõigest ja ei millestki. Naised omakeski. Kolm üheealist naist, kõik kolm seotud Tallinna Ülikooli ja kirjandusega.

No et Toomasel oleks muidugi seal Ei Kuski Maal ühes meie emaga kerge olemine.

Sõnaga tavaline aasta oli ja ehk tuleb nüüd veidigi rahu ja õnne minu õuele.

Osta lumi ära

Eile naasesin oma põgusast maapaost linna ja ohates tuli tõdeda, et lumevaalud on kõrged.
Tee toa juurest väravani on kinni, tee puudealuseni on kinni. Seda neetud külma ja märga jubedust on terve aed täis.
Mul pole TEDA kuhugi enam panna. Seest see lumi näib olevat elus. Täitsa oma tuksetega annab endast märku. Ilmselt kui lund oleks võimalik monitoorida, siis oleksid näha kõik sakid ja elevatsioonid, siinusrütmid ja äge tahhükardia.
Mul on TEMAST nii suur tüdimus peal.
Ja TEDA tuleb veel juurde.
Kuhugi panna pole, peod on lumeviskamisest villis, selg kange.
Aga õnneks valdab mind teadmine, et varsti on jälle see möödas.

Murearmastaja

Mõne elu lainetab vaikselt ja rahulikult, muudatusteta, tõusude ja mõõnadeta. Mõne elu mäsleb intensiivselt, alles olid laineharjal, juba oled lainepõhjas, alles viskus sinust üle soolane tõus, juba taandub veepiir kaugemale.

Blogija on vist sündides kaasa saanud erilise muremagneti.

Või erilise vajaduse olla alati ja ikka ja üha ainult ja ainult keset situatsioone, mida ta ise ei tekita.

Nt oli täna sedasi - minu uhiuus kamin küdes, pojad olid just saanud oma ravimid (mõlemad on laupäevast alates üsna tõbised olnud) ja mina arvasin, et peaks ikka kütet juurde tooma.

Kühveldsin parasjagu lund, rajasin teed kuurini, seljaga tänava poole ning kuulsin kuidas sireenide huilates sõitsid mööda tänavat kaks tuletõrjet, üks politsei ja üks kiirabi.

Uudishimulikuna jäin vaatama, et mis on?

Selgus, et naabermajast oldi kutsutud tuletõrje, kuna mul pidi toas leek põlema.

WTF???

Tuletõrje muidugi piidles toas ringi, politsei viskas pilgu peale ja soovitati paksemad kardinad muretseda.

Aga tänud sellele kutsujale muidugi. Mitte et ma oleksin järjekordse 'süda seisab-nüüd taob-kargab rinnust välja' hetke üle elanud.

Vaid mõne tunni nimel

Et saaks perega gargantuaanlikult vitsutada toiduküllase laua ääri, ehitud kuusk toanurgas ja elamine läikima hõõrutud, kingituste kuhjad koti sees, selleks peab:
*lõpetama ahju ehitamise
*panipaigastama kõik ülejäänud materjalid
*kraapima käpuli maas põrandatelt kogunenud saasta, sest ooo jaa - ahju lammutamisest ja uue küttekeha ehitamisest mustemat tööd pole blogija küll näinud.
*paigaldama kuuse ja ehtima selle ära
*panema paika vaibad ja mööbli, küürima aknaid, klaase
*käima poodides ning saama kingitused, need pakkima
*planeerima söögilaua, koostama menüü ja arvestama eelarvesse kõikvõimalikud asjad
Ning lõpuks...lõpuks on see õhtu käes. Ja siis saab see mööda ja sa oled ennast rabelemisest oimetuks kurnanud, roomad värskelt triigitud voodilinade vahele ning mõtled nukralt nendele meeletutele kilokaloritele, mis hetkel sinu kõhupeki vahel soojenemas on.
Vanad eestlased vähemalt teadsid, et see on see vähene puhkus nende niigi sünges elus, see õgardlus ja pimedus ja lastetegemine, uuseestlased raiskavad lihtsalt raha, mida neil ei ole ei de jure ega de facto.
Elu on tegelikult lihtne. Ära kuluta ja õgi.

Patuportree

Oscar Wilde kirjtas kunagi ühe raamatu mehest, kes kahetses sügavalt, et tema erakordselt hea väljanägemisega portreteeritav muutub iga tunniga vanemaks ning portree, mis temast maaliti jäi sama kauniks, kui sellele hetkel, mil kunstnik viimase pintslitõmbe lõuendile tõmbas...

Öeldes need saatuslikud sõnad, sidus noormees kuradiga lepingu ja juhtus nii, et maal hakkas vananema ning tema jäi nooreks nagu siis, kui temast portree maaliti.

Aga portree hakkas muutuma. Iga kibestumine, pattulangemine, iga pahategu, õõvastav orgia ning lõppeks ka verine kuritegu jätsid portreele jälje, mis sealt enam kunagi ei kadunud.

Täna sõitsin töölt koju ja vaatlesin sügavalt oma peegeldust trammiaknalt. Ja ma nägin...nägin neid jälgi, mida on ajavool minule vajutanud.

Tõepoolest, nägin mõnda aega tagasi oma kunagist tuttavat, koolivenda, kes ütles, et sa oled vanemaks jäänud. Kulm oli juuksepiiril. Ülla-ülla, keegi meist ei lähe ju nooremaks.

Ütlesin,et kaks haridust, kaks last, emamatmist ning kümmet aastat on loogiline, et ma muutun vanemaks.

See on kahjuks eluseadus.Lapsed kasvavad, emad vananevad.

Iga seik teeb veidi vanemaks, iga hetk võtab ja annab.

Aastat kümme tagasi polnud probleemi pärast pummelungi naasta särasilmselt tööle, kuid nüüd peab inimene magama - muidu on näha kõik kiired ja kortsud, kõik varjud ja väsimus.

Eluväsimus, pattu langemise väsimus, surmtüdimus sellest, mis ümber toimub.

PS: ja armastust ei tasu otsida - seda pole kusagil olemas.

Õudne.

Lahendades olmemuresid

Miski ei tule kergelt, kuid kui millessegi uskuda, siis võivad asjad laabuda.
Tuleb ise püüda ja olla ja võidelda. Võidelda enda tervise, mõistuse, töö, kodu, raha, poegade eest.
Oma pereliikmete, õiguse ja süsteemi eest.
Osad mured lahenevad positiivselt, osad negatiivselt. Osad lõplikult, osad lagundatakse kuuele aastale.
Ja samas - mitte miski pole olulisem tervisest.
Grusiin oma värskeõhulise ja heajumelise mägedepojana jagas juba ammu, et elus on tähtis vaid tervis, kõik muu me ostame.
Nii ongi.

Meditsiinisarjadest

Aastaid tundsin ma huvi selle ala vastu ning vist üsna iseenesestmõistetav on teatud ootused selle-alaste sarjade osas, olgu need siis dokumentaalid või draamasarjad. Üldiselt on vist nii, et enamik meedikuid annab teatud hinnanguid meditsiinilistele stseenidele mistahes filmis või seriaalis, sest olgem ausad -vaatamata nende käsutuses olevatele ekspertidele ja spetsialistidele on asjalood ikkagi nii, et üksjagu palju jama vaatab vastu. Mittemeedikud vaevalt seda märkavad, kuid mõnigikord tõuseb kulm kõrgemale, et ahsoo, või ongi kohe nii.

Kiirabihaigla, Chicago Hope, Grey's anatomy, Scrubbs (vot see on eriliselt ebameeldiv sari - ausalt, lausa vastik). Enamikes sarjades on mingid müstilised ja veidi ebatavalised lood, kuid põhirõhk ja sarjaväärtus iseenesest on inimsuhetes, valikutes, mõistmises ja teistest arusaamises.

Draamad, mis inimeste - õed, arstid, patsiendid, nende lähedased - vahel aset leiavad, on tihti nii.. elulised ja põnevad, et muu meditsiiniline pahn muutub relevantseks, marginaalseks, piseneb ja kaotab tähenduse.

Mõni situatsioon tundub olevat maha kirjutatud elust endast, mõni on muidugi paisutatud taevani.

Nendest kõige analoogilähedasem (kuivõrd saab meditsiini millegi analoogiks üldse pidada) on ER, sest seal on enim vaeva nähtud reaalse elu kujutamisega .

Kuid ma mõtlen neid sarju vaadates, et küll on hea, kui mõned valikud jäävad siiski ainult kinolinale ja helendavale ekraanile.

Kuid asjalikud on nad ikkagi. Õpetlikud ja põnevad. Vähemalt osadele inimestele.

Palju õnne vennale!!

Jep, täna on vennal sünnipäev. Hulk aastaid kogunenud talle juba, teine sünnipäeva siis möödumas selle põhilise loojata, kuid...väga palju enne seda oli ta kohal ning need sünnipäevad olid ikka üsna mõnusad.

Kuna vend otsustas sellesse ilma tulla klassikalise esmassünnitusega pärast 16 tunnist tegutsemist (ema kunagi ütles, et no nii klassikaline esmassünnitus, nagu oleks raamatust maha viksitud selle protsess ja et eelmisel päeval enne venna sündimist oli ta kooliõel külas ja aneris nii, et kõht valutas - hiljem selgus selle põhjus, ema muigas, et ta naeris venna sündima) eestlastele olulisel mardipäeval, siis vahel kattusid venna sünnipäevatamised mardijooksjatega.

Ja ükskord käis neid vist kaheksa korda. Kõik olid erinevad - meie naabrid, koolikaaslased, klassiõed- ja vennad.

Üks kadunud vanaemadest oli tookord ka kohal ning ütles, et see on juba puhas narrimine ja küllap käivad ühed ja samad meid luuramas ja meile laulmas.

Ja ükskord oli nii, et öeldi, et Brezhnev olla surnud.

Ja ükskord olime me Lost Continendis, kus vennas ütles emale oma tänukõnes: "Sa olid karm ema, sa hoidsid mind rangelt, kuid tead mida - sa oleksid veel rangem pidanud olema." Vend sai siis 30.

Viis aastat hiljem tantsis ema Tapperis oma poja sünnipäeval. Enne seda oli ta tunde vaakunud pärast keemiaravi ning täiesti kurnatuna aimas ta ilmselt isegi, et see oli viimane poja sünnipäev temale...

Ja täna helistasid vennale õepojad ning rääkisid pikad jutud maha. Ja vend tunneb ennast rahulikult, sest.. sest me oleme olemas ja hoiame ühte. Hoiame ühte kui mesilaspere. Hiiemägede mesilaspere.

Palju õnne vennas!!!

Elu liigub edasi

Vaatamata kõikidele pingutustele traumeerida, amputeerida, elimineerida ja kindlasti veel mõni -eerida lõpulise verbiga tegevus, mis ennast eluteele lahti rullib, muutuvad asjad pidevalt.

No lihtsalt see on selline püsiv ahel, mis igas ketilülis natukene ennast kohendab ja ikka lähevad asjad muudkui mujale ja edasi ja vahel ka paremaks.

Siin ma nüüd istun, töötav, maja ja aiaga üksikema, käin esimeses klassis, õpin ja hooldan, olen EÕL piirkonna protokollija, plaanin miljonit asja, aga tegelikkus on selline, et suhe sepaga muutub üha tõsisemaks ja kindlamaks.

Õhtuhämaruses ja reflektorisoojuses pajatuvad miljonid nüansid. Sada sõna, tuhat sosinat. Erilised hetked enne meid ja need hetked, mis on tekkinud meie ajal ja mis ilmselt jätkuvad ka pärast meid. Sest:

1. Me oleme ametlikult paar. Ma olen püsisuhtes ning teistkordselt sellises, kus meeshing on perele paljastatud (ja seda isegi sõna otseses mõttes). Isaga ollakse tuttav, poegade ollakse tuttav, vennaga ollakse tuttav.

2.Vennaga tegi sepp esimese koostöö - mul pole enam ahju. Ühisel ja mehelikul moel lammutati vana küttekeha maha, et asemele püstitada uus. See on alles tegemisel, kuid kõik ettevalmistused käivad täies jõus ja tegususes.

3.Ma olen nüüd üksainuke naisterahvas viiele mehele - kellele ema, kellele tütar, kellele õde, kellele partner.

4.Me planeerime mõnda ühist asja.

5.Mõned minevikumälestused on muutunud kaugeteks ja lahjadeks kajadeks väga-väga-väga-väga taandunud ajast.

Elu liigub edasi.

No ei ole ilus, ei ole

See sügis.. see lõputu sügis. No iga-aastane tsükkel - september oma petlikult heade ilmadega, hiilivalt kollasemaks muutuvad lehed, vahtraninade krõbin katusel, maadligi suruvad tuulehood, halliks tõmbunud taevas, väsinudilmeline meri, jahedus, rõskus, üha paksemaks muutuvad riided. Lapsed lähevad kooli, puhkused on läbi, õhtud muutuvad üha pikemaks, hommikul lähed tööle pimedas, tuled koju pimedas. Oktoober, november...oehhh

Üks väsinud aeg ümbritseb ja...mulle ei meeldi see mitte üks raas.

Võiks ju tegelikult mõelda asjad enesele ilusaks. Praksuv tuli ahjus, soe koogilõhn toas, meega tee, kodune kampsun, toasussid ja akna taga ulguv sügisraju. No see on üks võimalus asjale läheneda romantiliselt.

Aga praktikuna sügis imeb vilinal. Ühes oma pori ja pimeduse, lagunemislõhna ja niiskete õuedega.

Mullased kummikud, kuhjas hunnikud kõdu, suurenev elekrtiarve.

Ei, ei, ei.

Mina olen suveinimene. Rand ja liiv, päike ja jahe jook, armastus vabas looduses või avatud akende all.

Teadmine, et saad ennast kuldsesse linasse mässituna ja kuldsetes kingades armukesele terrassil poseerida ja ta saab vaadata südaöist valgust rohetavas aias.

Alasti ujumine puhkekeskuse basseinis ning perega jalutamine Pühajärve ääres - see on mõnus, mitte väljast avarduv hallikas päev, mis muutub enne ööks, kui sa oled arugi saanud hommikusest ärkamisest.

Kas on õige nõuda üksikemalt seksi?

Kuna arvatakse nad olevat ülikerge ja küpse saak?

Et no põhimõtteline rada teadvuses (meestel) käib umbes nii - aa, lasi endale kõhu ette teha, aa, mees ei abiellunudki, aaa, näe nüüd on üksi ja kuival, aa, no küllap annab ja hästi, sest miks ta peaks minusugusele ära ütlema, ta on ju lapsega ja sünnitanud ja pole enam nii atraktiivne...

Oijahh, mõnele sellisele mehele tahaks kuplisse arusaaamist juurde kallata, kuna asjad ikka päris nii ei ole.

Ma ei ole kerge saak. Üksikemana olen ma vastupidi hoopiski raskemini rünnatav ja vallutatav- keegi meeshing on juba teinud naisele väikese tünga ja naine on ilmselt loomupäraselt muutunud umbusklikuks. Ei võta mehe mesimagusaid meelitusi kõrva ääres kuigi suure tõena ning on tekkimas olukord, kus valijaks osutun mina.

Looduse seisukohalt olen ma ju tõestanud fertiilsust ja laste näol saab näha kvaliteeti. Lisaks on tihtipeale üksikemad need ju kes iseseisvalt oma majapidamist reguleerides muutuvad osavateks ja asjalikemaks. Emana teavad nad täpselt, kuidas jagada enanst töö ja kodu ja lapse vahel, on meisterlikud ajaplaneerijad ning mis parata - iseloom muutub mehisemaks. Ja emaduses kaitstakse oma lapsi ( igaühte ikka pisipere palge ette kaemiseks ei toodagi - valitakse ja kaalutakse kaua ning kui SEE mees on lapsega sõber, siis on muutuvad suhted üldisemalt)

Seega - päris nii see nüüd pole, et ohh näe - üks ponks üksikema platsil ja küllap ma moosin ja siis on üks seksodroom valla.

Ma räägin muidugi teoreetiliselt. Oma peres olen ma asjad seadnud natuke teisiti. Igatahes sepa toodud väljakaevamiskivid on poegadel reliikviatena peidus. Ma pole veel aru saanud, kas ja millised on suhted, mis nende kolme vahel hakkavad välja kujunema, kuid eks see paistab.

Nagu kiivas ja vesine päike tänasel hilissügispäeval.

Mida tähendab pühapäev?

Pühapäev olla päev, mis järgneb laupäevale ja eelneb esmaspäevale. Paljudes kirikuga seotud maades olla pühapäev nädala esimene päev ning olla ta veel seotud Päikesega.

Mine tea, ehk ongi nii.

Perekonnas tähendas pühapäev lapsepõlve aegadel pesupesemist ja koristamist, õppimist ja riiete korda tegemist, pannkooke ja sauna. Vahel tegime need asjad kõik laupäeval ning pühapäevale kuulusid muusemid ja lõuna restoranis.

Aga lapsena ma ei kannatanud pühapäeva pärastlõunaid, kui nädalavahetus oli sisuliselt läbi ja uus polnud veel alanud, kõik oli õpitud, riided olid valmis pandud ja toad olid korras ja saated olid igavad. Tõsiküll, pärast "Teenin Nõukogude Liitu", "Spordilotot" ja "Loomade maailma" (selle saate algusmuusika on vist küll enamike minuelaliste mällu graveeritud), 11.05 algas tavaliselt lastele mõeldud film, millele teksti luges Toomas Lassmann või Mare Taimre.

Need mälestused...

Aga möödas on ligi 25 aastat sellest ajast, mida sai sügavaks lapsepõlveks nimetada, ja ajakorduvus tekitab kõhedust - pannkoogid, tubade koristus, riiete ülevaatamine, poegadega õppimine, multikad (nt: Kapten Vrungeli seiklused oma jahil nimega "Mure"- see raamat meeldis mulle lapsena ja meeldib nüüdki). Pühapäeva mittearmastamine.

Ohjaa.

Lapsena tähendas see koolivaba päeva, kui sa mõnusalt perega kodus olla, nüüd tähendab see kuhjas töid, mida enne uut töönädalat tuleb ära teha.

Kaunis hetk veel viibi sa..

Kas äkki me täiskasvanuna lihtsalt ei kaldu idealiseerima seda aega, kui vastutus aja ja tegevuse ees oli vanemlikes kätes?

Küllap vist, ohataks Põrgupõhjal.

Tänapäevane inimene

Õudne on elu internetita.

Kuu aega on kodune elu kestnud selle neetud võrguta, milles suhtlemine, surfamine, info otsimine, kirjutamine ja vaatamine, kuulamine sedavõrd elementaarsed, et tundub uskumatu, kui 21. sajandi inimene masinasse ei pääse ja midagi seal ei tee.

Põhjus kaoseks on aga lihtne - digibokseerimisega pandi senise modemi asemele ruuter, aga minu tarkvaraline arvuti ei leidnud ühendust selle teise karbiga, windows tuli üle kirjutada, kogu info arvutist lendas kõige kaduva poole ja nüüd siis on soetamisel sülemasin. No varsti saab.

Sama kohutav on, kui juhtud unustama maha mobiili, eksole? Keegi helistab ja kätte sind ei saa.

Pojad, isa, vend, kolleegid, sõbrad, kallim - kõik kiruvad, et kus on see naine ometigi?

Rahustuseks võin öelda, et ma olen olemas, ma olen kättesaadav, suhtlev.

Jälgin kooliskäivaid lapsi, pean maja, harin aeda, keedan ja koristan, kokkan ja kraamin, õmblen ja nõelun, paikan ja lapin, ostan ja loen, puhkan ja vaatlen. Osalen aktiivselt EÕL-s (haa, ma olen piirkondlikus juhatuses nüüdsest liige), käin koolitustel, tõlgin ja toimetan, maksan arveid ja vaatan 101 kanalit, jagan armastust sepale ja sepaga.

Lahendan probleeme, jälgin sügist, ootan talve, valmistun mitmeks asjaks.

Aga järgmisel nädalal algab poegadel esimene koolivaheaeg ja ma saan nädalakese hinge tõmmata - et oma askelduste elusaagas uusi kangelaslaulukesi seada.

See on selle töötava ema argine rutiin - maalähedaselt toimekas, linnalähedaselt tõtakas.

Lapsed kasvavad kiiremini kui keegi muu

Eriti enda väänikud, marakrattid, poisiklutid.

Sest veel paar päeva ja pojad hakkavad kooliteed asutma.

Lähevad pikale rajale, sest täna saavad nad 7-aastaseks ja nad loevad ja kirjutavad ja arvutavad ja vaatavad oma ranitsaid ning silitavad koolipluusesid ja üldse... 

Kuid õhtuks on tordialused ahjus, pitsa valmimas ning need mõnusad, lahedad lapsed hakkavad külalistega müttama.

Seitse aastat tagasi kadus mammutina mõjunud kõht nende hetkedega,mil sinu elu pöördus nii muutumatult ja muutlikult teise kosmosesse ja astusid koos poegadega ettearvamatule teele.

Koputades võib kõla olla tuhm -

- või siiski mitte?

Kuidas mõelda, öelda, olla, istuda, tunda või mõtiskleda, kui sulle ütleb keegi, et sinu silmadest koidab vastu kõik see, mis jääb teistelt nägemata.

Kui öeldakse, et ainuüksi pilt sellest, kuidas ma ritsikatest kubisevas öös terrassil istusin ning seljatagune taevas äikesest valgena kõmas, viib mõtted hetkepealt töö juurest eemale, eemale, väga-väga-väga kaugele.

Või kui kohtume sõnagi teineteisele oma päevastest plaanidest mainimata, ootamatult seal, kuhu me tegelikult poleks pidanud kumbgi sattuma. No selline kummaline seik, et mõlemad seisime ühe pika maja teineteises otsas ja liikusime üksteise suunas ning põrkasime inimeste keskel kokku. Või see, kuidas lausuti vaikselt, et kallim kui iiri ballaad....

Nagu üldse see teineteise kursil olemine. Silmapilkne aktsepteerimine. Nagu esmakohtumisel üsna sõnatult ühes ja samas suunas kõndimine.

Kummaline, pärast nii pikki aastaid tunnete ostinguil ja ehk ongi see nüüd kätte jõudnud?

Südamele koputades ei tule seal ainult tuhm toksimine, vaid puu on elus, terve, mahlane ja juurtega maas.

Kutsar, kokk, resident ja sepp

Mis võiks nelja nii erinevat tööd ühendada? Nii servast-serva ja äärest-ääreni asjamehi siduda?

Seda oleks võimatu arvata, kui just poleks ühenduslüliks blogija tagasihoidlik mina.

Kutsar palus tutvumise esimesel tunnil viisakalt sealsamas juuresolevalt papalt luba tütre telefoninumbrit saada.

Mnjaa, üldjoontes täitsa vahva hobusemees, aga... mida ma teeksin 45-aastase, lahutamata, töötu, eriharidust mitteomava ja ilmselt minevikus nii mõnelgi korral maailma pudeli kaudu vaadelnud mehega? MITTE MIDAGI. Kodu sellise mehega ma looma ei hakka, kes lubab suvehämuses öös kalopeerida hobusel minu juurde. Sinna Eesti-Läti piiri lähistele kutsar oma õlgstetsonit kergitama võib jäädagi.

Kokk, täpsemalt gurmeerestorani kokk, uhke välimusega venelane ei tulnud aga teemaks. No lihtsalt rannas seal topless päevitades võis ju tutvumine tore olla, mind ta aga lihtsalt ei tõmmanud. Lisaks oli sisetunne aimuste suhtes õigemast õigem - oota, vali ja vae ning küllap see õige tuleb ka.

Aga, ülla-ülla pinevatel tööpäevadel juhtus sedasi, et silma jäi üks resident. Väga tore ja meeldiv mees. Eakaaslane, kellega sidumiste kohal sai üllatavalt hästi hakkama ning üldisel suitsuterritooriumil oleme sõnu ja lauseid vahetanud. Ainult selle vahega, et korra ma olen ühe arstist reha otsa astunud ning ei taha, et nüüd ka teise silma peaksin siniseks saama. Igatahes on see kirurg väga lahke ja lahe inimene, kuid hoiatuskellad löövad peakoores bongot ning kuklas tiksub teatud teadmine.

No ja nüüd siis võtab tuure üles väga-väga-väga võimalik..eee...noh ütleme, et tõenäoline..eee...suhe?

Ühe väga põneva isiksusega, kellega on tõmmet ja hoogu, vestlust ja nalja, kunsti ja raamatuid ning ka palju muud, palju-palju-palju-palju-palju muud.

Et olen hetkel jõudnud seisu, kus küsida, et kuidas H-ga läheb, et H on kes?

No ja nii see linnasuvi siis siin kulgeb.

Tagasi lapsepõlves

Kui sarnane on poegade lapsepõlv minu omale...

Maal, vanavanema juures. Võimalus magada avatud aknaga toas, süüa sõstraid, juua kaevukülma lehmapiima, mõõta rattaga kruusateesid. Kuulda hommikuti kurgede kluukamist, sõita ja saada osa ristikate rohkest häälimisest...

Minna kasteses murus ja süüa otse peenralt lapse rusikasuuruseid, maaväetisega rammutatud maasikaid, päevade viisi õppida heinamaal herbaariumi jaoks taimi kogudes kõrreliste nimesid, eestiaegne (siis ma veel seda ei teadnud) taimede välimääraja kaenlas.

Hüpata üle okastraataedade kõrgust (seetõttu ma algklassis ka üsna hea hüppaja olin), turnida kivikuhjas, rääkida sisalikuga, näha konna, silitada lehma ja lamba krussis katet...

Ohjaa, see üsna muretu lapsepõlv.

Nüüd aga - oma pojad on teist suve vanaisa juures. Maal. Lapsepõlvesõber P ütles ükskord, et sul on ikka eriliselt vedanud - noorepoolne, sportlik, majanduslikult kindlustatud, graafikuga töötav maavanaisa, kellega ei hakka kunagi igav.

Jaa, poegadel on siin vägev. Võimalusel sõidavad nad ujuma. Päevade viisi saavad pojad mütata sportides, tiigi ääres luurekat mängides, õppides, rattaga sõites, tennist toksides.Teod, marjad, sisalikud, putukad, naabrikassid. Rongidemürin, kaklused ja jooksmine, tiigil parvetamine ja võimalus magada värskes õhus, kosuda ja kasvada.

Võimalus isetehtud kasevitsaga ennast saunas klohmida ja pärast paljastena trepil jahtuda.

Sõitsime poegadega kruusateedel. Minu pojad kihutavad ratastel nagu tuul. Nojah, eks see sadulasse saamine ole veel koba, aga... M a s õ i d a n o m a p o e g a d e g a RATASTEL KRUUSATEEDEL. Hämmastav kogemus.

Milline võimalus teistkordselt avastada seda, mida ma saanud juba olen.

parim lastele, lõõgastus minule.

Õhetus

Leiliõhetus, saunaõhetus, armuõhetus. Vereringe ja närvisüsteem oma tõhusas ühistöös annavad palgeile kaunistava kuma. Põsed on roosakad, hing helge, jalg kerge.

Mõnus rannaveede annab jume, vesi toob parima esile.

Juuksed säravad, bikkarite nahavaheline osa krudiseb liivast ja adrust - jälle annab õhetust juurde.

Suvel võtad hispaania jooki, rüüpad ja märkad, et silmadki säravad teisiti - ikka sellest õhetusest.

Kummaline, kas pole?

Hea on olla tagasi omade juures

Veider fenomen. Inimene ei taha ju tegelikult töötada, aga puhkusele minna ka ei taha.

Kui kollektiiv puhkas, siis mina seda aega enesele ei võtnud. Poisid sügisel kooli ja küllap mulle seal neid aegu rohkem vaja läheb. Nagu isa on öelnud - nüüdsest hakkab sinu elu kooolivaheaegade rütmis minema.

Võib-olla. Igatahes olin ma need neli nädalat sõbralikus naaberosakonnas. No ja käisin seal praktiliselt laisklemas, olemas, sest... sest seal oli niiiii igav. Palju paberitööd ning kerged haiged. Kuid sealsed püsiõed olid küll ninad krimpsus ja vaevatud, kuna neil pidi ikka väga keeruline tööd teha olema... Mis mõttes, sellest ma aru ei saanud.

Ja kui õnnelik ma olin, kui oma osakond lahti läks ning seal, seitsmendal korrusel sain jälle tööle hakata, kuigi...palavuslaine tippminutitel jooksis higi kõikidel selga mööda sääreni.

Kolm korda päevas võis käia ennast külma vee all lobistmas.

No ja nüüd saan jälle olla omade juures. Ilmselt samuti tundis vene luuraja, kui saksa rindejoont ületades tagasi kaevikusse jõudis.

OMAD

Ägedad 86400 sekundit.

Nii. Suvi on tore aeg nt pulmade pidamiseks. Kutse saabus aprillis ning oli piisavalt aega selleks valmistuda. Kink, transport, rõivad, organiseerida endale vaba aeg, sest pidu toimus Saaremaal.

No ja rõivasteks sai see mürkrohelisest siidist kleit, kuldsed kingad ja kott ja õlasall. Põhimõtteliselt oli see äge.

Kingituse osas jäeti üsna lahtised käed ning tegin ühe neist ainuraamatutest. See sai enda meelest ka äge.

Transport Kuressaarde - sinnasõit lennukiga, 20 minutit, kokku chek in'i ja pardale ja maha - kokku 50 minutit. Eestimaa oli lennukislt vaadatuna väike ja mina veel väiksem - elamus, uskumatult äge.

Siis tseremoonia - ilus. Pruut oli kaunis, peigmees mehelik, peiupoisiks pruutpaari poeg. Jälle äge.

Neiupõlvenime suurtükitulega taevasse lennutamine - jälle äge. Pruutpaar käis sepikojas

Pulmarong linnas - tuututamine ja pillerkaar - väga äge.

Pidu Suure Tõllu puhkekülas - organiseeritud, ladus, hea muusika, hüva roog, kaunis pruutpaar, asjalik pulmavanem, suur hulk lõbusaid pulmalisi, tants, naer ja nali varaste hommikutundideni.

Hommikune alasti ujumine basseinis ning sugulaste ning hõimlasetga 'järgmises pulmas näeme' (mida arvatakse olevat minu oma, you know), ja siis.. 4 tundi tulipalavas minibussis üle Saaremaa, läbi Läänemaa, Harjumaale välja.. omamoodi äge.

No ja ikka kogu see abiellumine ja kõik oli ikka väga tore. Ja äge....

Lauldes vihmas...ei, ei pigem kahlates padusajus.

Haa, eile väljusin haiglast täpselt sellel hetkel, kui mõneaegne põuaperiood katkes ja ränklademes taevas kallas, sõna otseses mõttes valas mulle peale vannitäie vett. Püksid, pluus, kõik oli viimse pidemeni veest nõrguv.

Esiti ma püüdsin neid ootamatult tekkinud minijärvesid vältida, aga siis ma lõin käega. Mõte?

Ning sedasi vettinud adruna koju liikumas, kuulsin kuidas loodus vaimustusest kiljus. Mõelda vaid kuidas paakunud huultega pinnas ahnelt rüüpas ja rüüpas ja rüüpas... Kustutades janu. Rohi on nüüd pestud, puulehed puhtad, õhk kargem ja ma arvan, et nii mõnedki põllumehed vaatasid oma viljasaake ja laususid vaikselt ja mõtteis manasõnu.

Hea vaheldus oli see eilne.

Veest lummatult ja tihedalt vihmasel rajal....

Palju õnne...mulle

04.07 - selline tähelepanuväärne ajaühik minu jaoks.

Sünnipäev. Tore päev.

Tunnen ennast erilisena. Tulevad sõbrad, veedame aega koos, järgmisel aastal meenutame tänast päeva ning tegelikult märgib see kuupäev ainult ühte - jällegi libisesin ma sammu sinna, kust enam tagasi ei tulda, mida muuta ei saa, aegruumi, kus saab liikuda ainult otse ja otse ja otse...

Kummaline, et sünnipäeva eel innustun ma mõne kunstniku eluloost. Justkui oleks mu sünnipäev ohverduskuupäev neile, kes oma loominguga ühsikonda karastavalt rikastanud ning ise enam loodu juures seista ei suuda, aga mina saan nende töid ikkagi veel vaadata ja jälgida.

isegi ei tea miks, juba kuues aasta panen sellist omalaadset fenomeni tähele.

No ja vaatame, kuidas lood selle ilmaga tunduvad olevat - päev paistab olevat tulemas selline, mida võiks nimetada liigsoojaks, aga ehk jõuab merregi ennast kasta. Mul on punased bikiinid ja merele neid näidanud ma veel pole.

Aga ohates tuli tõdda, et 34 pole enam plikake aga pole veel ka vanur. Tuleb tunnistada, et peeglist vaatab veel kortsuvaba ja natuke liiga metsiku välimusega naisolevus. Liiga päevitunud, liiga mustade juustega.

Ja olen vaadanud, et kuigi ma sätin ja mukin ja korrastan ennast korrapäraselt, olen hakanud tundma mõnu meigivabast ja küünelakkimata olekust märksa enam, kui kunagisest lähen-viin-prügi-välja-pean-silmad-pähe-tegema-olekust.

Edasi muudkui edasi.

Pühajärvetamisest

Sedasi siis.

Papa kingitus - kolm päeva Pühajärve Spa-s kuulub nüüdsest möödanikku. Mälestusteks saavad ujula ja aurusaun, peretuba ja hiigsööma hommikul ja lõunal, Pühajärve napp liivarand ning lagunenud veeliutorud, paadisõit ümber Sõsarsaarte, ränne Sangaste mõisa, kiirpõige Lätti, vahepeatused Viljandis, Pikasillal, Otepää keskväljakul.

Sain omale punased bikiinid, ohtralt päikest, palju kvaliteetset toimetamist poegadega, huvitavaid fotosid.

Ja omamoodi äraolevakstegev oli suvehämune õdang veidi varjulisel rõdul, kus ma siis oma hetkel pooleliolevat teost Modiglianist lugesin.

Kolmas seesuvine reis tuleb nüüd üsna pea - Saaremaale, ilmselt lennukiga, ilmselt kaunilt ja elegantselt.

Avastasin, et olen oma isiklikus voodis see kuu maganud täpselt viiel ööl - enamik on kulunud tööl, isakodus, hotellis või H juures.

Olgugi, et pojad kosuvad maal vanaisa juures, olgugi, et võin meeliskleda napi vabadusehümni saatel, kuid aega näikse veelgi vähem olevat kui muidu.

Meie kliimavööndile veidi ebaharilik suvitusilm nõuab oma dividente ja pärast nii ränka talve tahab hing võtta suvest viimastki valguskuuma ribakest, tuulesärtsu ning lainetavat rohelust.

Külaelu

Nii, mõnepäevane puhkus külas. Kesk-Eestis, isakodus.

Jaanid. Nagu nendel kuupäevadel ikka. Ja mida kõike pole olnud nende vabade päevade jooksul. Juua ja süüa, poegadega mürgeldamist, isakodu majapidamist. No ja vähetähtis pole eilne lõke. Isa ja pojad läksid ära magama kui oli lõkke põhiosa põlenud, ning me jäime veel lobisema, hagu tulle loopima, käepärane kannuke veiniga. Ja öö - vaikne, eemal linnast, madal ja rammus kuu rippumas poolvalge taeva kohal. Ähmane heli naabritest kajas mingisugusel hetkel muusika ja minimalistlike rakketidega.

Ja rõdul seistes, metsast käo vist juba sajandat kukkumist kuulates, pühitsesin ma seda aasta kõige lühemat öödpäeva. Seisin ja vaatasin, kuidas elutuleallik korraks kadus ja kohe uuesti tõusma hakkas.

Hommik tuli ruttu. Vaikse kohinaga, rongirataste lõginaga. Pärast hommikusi tavalisi sirutan-võimlen-pesen-kohvitan rutiini tegin külas rattatiiru - üsna surnud oli see. Ilmselt vaevles nii mõnegi avatud akna taga joogine peake eilse möllu ja tulehüppamise tagajärgi.

Ja siis loomulikult poolalasti päikeserituaalid.

Nüüd aga oli just see õige maamehe saun -korralik leil, korralik viht, korralik jahtumine. Ja nüüd parvetasid poisid mõisahärra tiigil .

Ja ma vaatasin nende uljast sudimist ning tuli kahetsusega nentida, et E on ikka puruaruvaene põmmpea, kuna ta loobus oma poegadest lihtsalt sellepärast, 'et ta pole ikka üldse saanud sõpradega väljas käia ja reisida'. Nüüd passib oma valgepeakesega, lahkab laipasid ja lihtsalt laseb oma poegadel seda kõrvalt nägemata kasvada. Ehh, E,E...kui sa vaid teaksid.

Aga nüüd järjekordsele traditsiooni sessejuurutamisele - miks peaks saun päädima õlle või kalja või limonaadi või jumal teab veel millega. Saunateest olete midagi kuulnud?

Sarjast "Kuulsaid kustutamisi"

Ükspäev võõrustasin oma kahelapselist sõbratari L-i.

Tavapärane on see, "et kuule ma tulen mõneks tunniks sulle külla" ning õhtu lõpeb üsna ööhakul väsinud võsude autosse tassimisega ja puruunise perekonna ärasõiduga. Aga varem pole võimalik, sest juttu ja tegevust on kauaks-kauaks, ja ikka ei näi veel otsas olevat.

Alla kolme tunni pole me L-ga küll suutnud kordagi koos olla. Ikka nii kuus kuni kaheksa tunnikest.

No ja nagu naistel ikka - keelepeks, käsitöö, söögitegu, kohvid.

Ja ükskõik mis teemadel vestlused. Pihtimised, asjad mida me ilmselt üksteisest teame ja mida me üksteisest veel ei tea. Sõprus süveneb.

Aga ometigi on meid elu viinud mõnel korral eemale. Või tegelikult on igasugused eufeismid, ümbernurgajutud ja muidu mõistukõne üleliigsed. No oleme tülli keeranud. Kolm korda üsna räigelt üksteise peale no natuke lõuanud, natuke ütlenud.

Ja L, teades minu imelikku iseloomu, ainult muigab kui kuuleb, et ma kustutasin ära tema telefoninumbri, orkutikonto, msn-aadressi. Materjalid, mille ma ainuisikuliselt talle pühendasin.

Viimasel korral me naersime jällegi ja L soovitaski mulle blokki ühe nupu treida teemal "Kuulsad kustutamised" (sõna 'kuulus' lisandus meie perre pärast tööriistakohvri soetamist - isa või vend pöördub pidevalt minu 'kuulsa' kohri poole, et üks või teine metallühik sealt mingiks monteerimiseks kättesaada).

eelmise suve kohtagi ütles L, et kui ta toona Salmistust koju jõudis, oli orkutis endise 55 kontosõbra asemel 54. Kontrollimatagi aimas ta õigesti, et minu konto enam tema listis ei figureeri. Muig muidugi.

Sest kuidas ma ka terve eelmise sügise ei otsinud L-le asendust, asendajat ma talle ei leidnud.

Diabeetiku suhkur pole suhkur ning asendussõber pole sõber. L on. See sõber. Kes teab ja talub, kannatab ja nõustab. On ja räägib, mõtiskleb ja kuulab, vestab ja lobiseb.

On ema ja sõber ja naine ja sõber. Igatepidi olemas.

Gargantualik sööma

Näime olevat veidralaadsed masinad, kes vajavad korvide viisi toitu. Teraviljatooted, piimasaadused, lihad, juurviljalised, marjad, puuviljad, taimed, seened, kalad... kes jõuaks ülestähendada kõike seda hunnikutes toitu, mida me endale päevas, nädalas, kuus, aastas, terve elu aja jooksul sisse kühveldame.

Toitumisest on üsna tabavalt kirjutanud üks renessansskirjanik, tunnustatud humanist, arst, ühiskonnategelane, õpetlane ning ilmselt ka elunautleja, Francois Rabelais ühes oma tuntud romaanis, kus teotseb peategelane Gargantua (Rablaisi ühiskonnakriitilise romaaniseeria teine raamat). Too on õgard. Suur ja näljane. Pidevalt. Juba imikuna olnud vaja 170 tuhat lehma tema ühe söögikorra toitmiseks. Ta sööb sedavõrd tihti ja palju, et omal ajal lisanduski õgardi sünonüümiks Gargantua nimi. Ta muudkui vitsutas.

Inimene on tegelikkuses samasugune. Suupoolekesed käivad. Lurpimine, luristamine ja pidev matsutamine. Hambad peenestavad toitu, inimene ammutab seda oma seedekulglasse ja pärast väetab maailma.

Tihtipeale me siiski pigem oskame oma isusid ohjata, minule on omamoodi hoiatuseks kujunenud vaalade nägemine (nii kutsuvad mõned medtöötajad inimesi, kes silmnähtavalt ülesajakilostena hüpertoonia, diabeedi, hüperlipideemia ja põlveliigeseproteesimiste käes vaeveldes päevas kolm kodupirukat ära neelevad ning rõõmsalt kilosid kuhjavad, haiglavoodis suures kuhilas oma pekikesi võdistavad ning ise imestavad, miks nad nii paksud küll on. Nende saabumisel osakonda ma tavaliselt mõtlen, et mis see seal on, mitte kes see seal on). Igatahes panen ma alati mingi veidi rammusama söögi käest ära ning vahetan selle kindluse mõttes õuna vastu. Taltsutan oma vahel 'näljasena kui hunt 24 tundi järjest' hetki.

Kuid ometigi ajendas mind seda kõhukeskset eksistentsi vaatlema pühapäevane päev, millal ma tõesti isukalt terve päeva askeldasin toitude ümber:

*hommikusöök - kaks sepikuviilu vorsti ja tomati ja võiga ning kausitäis müslit jogurtiga, üks õun, klaas mahla, tass kohvi

*vahepala - kausitäis kaerahlebeputru, klaas piima

Suur kaustäis arbuusi läks lihtsalt palaks tervel päeval. Seisis teine kesk lauda ja roosatas mõnusalt.

*lõunasöök - kaks kausitäit ühepajatoitu, kõrvale leib, magustoiduks jäätis maasikatoormoosiga

*õhtuks karbitäis seakõrvu, mõned klaasid mahla, veel jäätist ja veel toormoosi

Enne magamajäämist järelejäänud arbuusitükid.

Nii põhimõtteliselt vadates tundub, et ma terve päeva sõin. Ja seda ma tegelikult terve päeva ka tegin.

Kuid vaalastuda ma ei taha ning Gargantua olla samuti mitte.

Hullus. Hullumeelsus

Uh-uh-uh.

Ainult sedasi võib esiti nimetada mõtteid, mis hullukeste, hulluse, hullumeelsusega kaasuvad.

Õudne. Inimesel säädistatakse üleval miski teisti ja hoppaaa - ongi kõik kenasti segi kui mulgipuder.

Blogija teab... Ooojaaa ja seda korduvalt. Nt. kaks aastat tagasi krabas üks mutike kintsud triipu, kuna ta otsustas põrandal vedelalt voolates, et nüüd on õige aeg röökida, kuidas teda mürgitatavat omaenese pojatütar (kusjuures, hilisemates vestlustes perega ja naabritega selgusid mõned õiged seigadki). Põhimõtteliselt sai tookord pikakäiseline türp ülle mammile tõmmatud ja ühe teatava rohelise aiakese taha suunatud. 

Ning tänasedki hullukesed - üks tellis öö läbi taksot, teine luges terve öö kümnekroonistes 140 eeku. Õudne.

Annaks taevas mulle hullumeelsusest vabastuse, kuid teadaolevat taolisi lubatähti maailmas ei eksisteeri ning jääb loota vaid, et loodus tõmbab selles olus minule tühja loosi.

Kas kellale ei kehti loodusseadused?

Oma mälusoppides sorides püüdsin ma ükspäev meenutada füüsikat ning mingit teemat seoses sellega, et looduses ja maailmas on kaks asja, mille puhul liigub aeg ühtlases taktis - see olla aeg kellal ja planeetide liikumiskiirus.

Vot ei mäleta täpselt oli see nii või mitte, aga on hakanud tunduma, et see pole vist päris õige. Aeg voolab tunduvalt kiiremini kui osutid seda rütmi sisuliselt jälgivad.

Minut kulgeb tõtakalt, koguneb päeva jooksul hunnikuks tundideks ning liigub palju-palju kiiremini oodatust.

Sest alles oli ju esmaspäev ning algas uus nädal ning nüüd on juba laupäev ja ülehomme algab jälle uus esmaspäev...

Muud sõnad on siin vist liigsed.

Aeg ruttab nii märkamatult oma igipõlisuse liivamerre oma loendamatuteks tegevusteks.

Ning üks ööpäev peab mahutama mõtteid ja tundeid, toimetamisi ja seedetegevust, söömist ja joomist, muusikat ja miimikat..

Masendav tegelt.

Siin ma siis olen. Teine suvi emata, teine suvi, kui pojad on maal, kosumas ja kasvamas. Veel hiljuti näis olevat põhimureks, kas nad saavad ikka potil käimise selgeks, nüüd aga tuleb korraldada nimekirja alusi nende esimese klassi vajaminev.

Märkamatut, lausa liiga tähelepandamatu on olnud see liikumine ajateljel.

Nagu ma varemgi olen siin öelnud - igast tänasest saab homme eile....