pühapäev, 4. juuli 2010

Palju õnne...mulle

04.07 - selline tähelepanuväärne ajaühik minu jaoks.
Sünnipäev. Tore päev.
Tunnen ennast erilisena. Tulevad sõbrad, veedame aega koos, järgmisel aastal meenutame tänast päeva ning tegelikult märgib see kuupäev ainult ühte - jällegi libisesin ma sammu sinna, kust enam tagasi ei tulda, mida muuta ei saa, aegruumi, kus saab liikuda ainult otse ja otse ja otse...
Kummaline, et sünnipäeva eel innustun ma mõne kunstniku eluloost. Justkui oleks mu sünnipäev ohverduskuupäev neile, kes oma loominguga ühsikonda karastavalt rikastanud ning ise enam loodu juures seista ei suuda, aga mina saan nende töid ikkagi veel vaadata ja jälgida.
isegi ei tea miks, juba kuues aasta panen sellist omalaadset fenomeni tähele.
No ja vaatame, kuidas lood selle ilmaga tunduvad olevat - päev paistab olevat tulemas selline, mida võiks nimetada liigsoojaks, aga ehk jõuab merregi ennast kasta. Mul on punased bikiinid ja merele neid näidanud ma veel pole.
Aga ohates tuli tõdda, et 34 pole enam plikake aga pole veel ka vanur. Tuleb tunnistada, et peeglist vaatab veel kortsuvaba ja natuke liiga metsiku välimusega naisolevus. Liiga päevitunud, liiga mustade juustega.
Ja olen vaadanud, et kuigi ma sätin ja mukin ja korrastan ennast korrapäraselt, olen hakanud tundma mõnu meigivabast ja küünelakkimata olekust märksa enam, kui kunagisest lähen-viin-prügi-välja-pean-silmad-pähe-tegema-olekust.
Edasi muudkui edasi.

Kommentaare ei ole:

Rannamaastudes

Well, tööauale tulevad mingid teemad pidevalt sedasi, et ma enam ei pea midagi ise välja mõtlema, töö leiab mu iseenesest üles. Mu üheksas r...