pühapäev, 19. detsember 2010

Vaid mõne tunni nimel

Et saaks perega gargantuaanlikult vitsutada toiduküllase laua ääri, ehitud kuusk toanurgas ja elamine läikima hõõrutud, kingituste kuhjad koti sees, selleks peab:
*lõpetama ahju ehitamise
*panipaigastama kõik ülejäänud materjalid
*kraapima käpuli maas põrandatelt kogunenud saasta, sest ooo jaa - ahju lammutamisest ja uue küttekeha ehitamisest mustemat tööd pole blogija küll näinud.
*paigaldama kuuse ja ehtima selle ära
*panema paika vaibad ja mööbli, küürima aknaid, klaase
*käima poodides ning saama kingitused, need pakkima
*planeerima söögilaua, koostama menüü ja arvestama eelarvesse kõikvõimalikud asjad
Ning lõpuks...lõpuks on see õhtu käes. Ja siis saab see mööda ja sa oled ennast rabelemisest oimetuks kurnanud, roomad värskelt triigitud voodilinade vahele ning mõtled nukralt nendele meeletutele kilokaloritele, mis hetkel sinu kõhupeki vahel soojenemas on.
Vanad eestlased vähemalt teadsid, et see on see vähene puhkus nende niigi sünges elus, see õgardlus ja pimedus ja lastetegemine, uuseestlased raiskavad lihtsalt raha, mida neil ei ole ei de jure ega de facto.
Elu on tegelikult lihtne. Ära kuluta ja õgi.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...