teisipäev, 22. juuni 2010

Gargantualik sööma

Näime olevat veidralaadsed masinad, kes vajavad korvide viisi toitu. Teraviljatooted, piimasaadused, lihad, juurviljalised, marjad, puuviljad, taimed, seened, kalad... kes jõuaks ülestähendada kõike seda hunnikutes toitu, mida me endale päevas, nädalas, kuus, aastas, terve elu aja jooksul sisse kühveldame.
Toitumisest on üsna tabavalt kirjutanud üks renessansskirjanik, tunnustatud humanist, arst, ühiskonnategelane, õpetlane ning ilmselt ka elunautleja, Francois Rabelais ühes oma tuntud romaanis, kus teotseb peategelane Gargantua (Rablaisi ühiskonnakriitilise romaaniseeria teine raamat). Too on õgard. Suur ja näljane. Pidevalt. Juba imikuna olnud vaja 170 tuhat lehma tema ühe söögikorra toitmiseks. Ta sööb sedavõrd tihti ja palju, et omal ajal lisanduski õgardi sünonüümiks Gargantua nimi. Ta muudkui vitsutas.
Inimene on tegelikkuses samasugune. Suupoolekesed käivad. Lurpimine, luristamine ja pidev matsutamine. Hambad peenestavad toitu, inimene ammutab seda oma seedekulglasse ja pärast väetab maailma.
Tihtipeale me siiski pigem oskame oma isusid ohjata, minule on omamoodi hoiatuseks kujunenud vaalade nägemine (nii kutsuvad mõned medtöötajad inimesi, kes silmnähtavalt ülesajakilostena hüpertoonia, diabeedi, hüperlipideemia ja põlveliigeseproteesimiste käes vaeveldes päevas kolm kodupirukat ära neelevad ning rõõmsalt kilosid kuhjavad, haiglavoodis suures kuhilas oma pekikesi võdistavad ning ise imestavad, miks nad nii paksud küll on. Nende saabumisel osakonda ma tavaliselt mõtlen, et mis see seal on, mitte kes see seal on). Igatahes panen ma alati mingi veidi rammusama söögi käest ära ning vahetan selle kindluse mõttes õuna vastu. Taltsutan oma vahel 'näljasena kui hunt 24 tundi järjest' hetki.
Kuid ometigi ajendas mind seda kõhukeskset eksistentsi vaatlema pühapäevane päev, millal ma tõesti isukalt terve päeva askeldasin toitude ümber:
*hommikusöök - kaks sepikuviilu vorsti ja tomati ja võiga ning kausitäis müslit jogurtiga, üks õun, klaas mahla, tass kohvi
*vahepala - kausitäis kaerahlebeputru, klaas piima
Suur kaustäis arbuusi läks lihtsalt palaks tervel päeval. Seisis teine kesk lauda ja roosatas mõnusalt.
*lõunasöök - kaks kausitäit ühepajatoitu, kõrvale leib, magustoiduks jäätis maasikatoormoosiga
*õhtuks karbitäis seakõrvu, mõned klaasid mahla, veel jäätist ja veel toormoosi
Enne magamajäämist järelejäänud arbuusitükid.
Nii põhimõtteliselt vadates tundub, et ma terve päeva sõin. Ja seda ma tegelikult terve päeva ka tegin.
Kuid vaalastuda ma ei taha ning Gargantua olla samuti mitte.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...