pühapäev, 8. august 2010

Koputades võib kõla olla tuhm -

- või siiski mitte?
Kuidas mõelda, öelda, olla, istuda, tunda või mõtiskleda, kui sulle ütleb keegi, et sinu silmadest koidab vastu kõik see, mis jääb teistelt nägemata.
Kui öeldakse, et ainuüksi pilt sellest, kuidas ma ritsikatest kubisevas öös terrassil istusin ning seljatagune taevas äikesest valgena kõmas, viib mõtted hetkepealt töö juurest eemale, eemale, väga-väga-väga kaugele.
Või kui kohtume sõnagi teineteisele oma päevastest plaanidest mainimata, ootamatult seal, kuhu me tegelikult poleks pidanud kumbgi sattuma. No selline kummaline seik, et mõlemad seisime ühe pika maja teineteises otsas ja liikusime üksteise suunas ning põrkasime inimeste keskel kokku. Või see, kuidas lausuti vaikselt, et kallim kui iiri ballaad....
Nagu üldse see teineteise kursil olemine. Silmapilkne aktsepteerimine. Nagu esmakohtumisel üsna sõnatult ühes ja samas suunas kõndimine.
Kummaline, pärast nii pikki aastaid tunnete ostinguil ja ehk ongi see nüüd kätte jõudnud?
Südamele koputades ei tule seal ainult tuhm toksimine, vaid puu on elus, terve, mahlane ja juurtega maas.

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...