Nii, mõnepäevane puhkus külas. Kesk-Eestis, isakodus.
Jaanid. Nagu nendel kuupäevadel ikka. Ja mida kõike pole olnud nende vabade päevade jooksul. Juua ja süüa, poegadega mürgeldamist, isakodu majapidamist. No ja vähetähtis pole eilne lõke. Isa ja pojad läksid ära magama kui oli lõkke põhiosa põlenud, ning me jäime veel lobisema, hagu tulle loopima, käepärane kannuke veiniga. Ja öö - vaikne, eemal linnast, madal ja rammus kuu rippumas poolvalge taeva kohal. Ähmane heli naabritest kajas mingisugusel hetkel muusika ja minimalistlike rakketidega.
Ja rõdul seistes, metsast käo vist juba sajandat kukkumist kuulates, pühitsesin ma seda aasta kõige lühemat öödpäeva. Seisin ja vaatasin, kuidas elutuleallik korraks kadus ja kohe uuesti tõusma hakkas.
Hommik tuli ruttu. Vaikse kohinaga, rongirataste lõginaga. Pärast hommikusi tavalisi sirutan-võimlen-pesen-kohvitan rutiini tegin külas rattatiiru - üsna surnud oli see. Ilmselt vaevles nii mõnegi avatud akna taga joogine peake eilse möllu ja tulehüppamise tagajärgi.
Ja siis loomulikult poolalasti päikeserituaalid.
Nüüd aga oli just see õige maamehe saun -korralik leil, korralik viht, korralik jahtumine. Ja nüüd parvetasid poisid mõisahärra tiigil .
Ja ma vaatasin nende uljast sudimist ning tuli kahetsusega nentida, et E on ikka puruaruvaene põmmpea, kuna ta loobus oma poegadest lihtsalt sellepärast, 'et ta pole ikka üldse saanud sõpradega väljas käia ja reisida'. Nüüd passib oma valgepeakesega, lahkab laipasid ja lihtsalt laseb oma poegadel seda kõrvalt nägemata kasvada. Ehh, E,E...kui sa vaid teaksid.
Aga nüüd järjekordsele traditsiooni sessejuurutamisele - miks peaks saun päädima õlle või kalja või limonaadi või jumal teab veel millega. Saunateest olete midagi kuulnud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar