laupäev, 30. oktoober 2010

No ei ole ilus, ei ole

See sügis.. see lõputu sügis. No iga-aastane tsükkel - september oma petlikult heade ilmadega, hiilivalt kollasemaks muutuvad lehed, vahtraninade krõbin katusel, maadligi suruvad tuulehood, halliks tõmbunud taevas, väsinudilmeline meri, jahedus, rõskus, üha paksemaks muutuvad riided. Lapsed lähevad kooli, puhkused on läbi, õhtud muutuvad üha pikemaks, hommikul lähed tööle pimedas, tuled koju pimedas. Oktoober, november...oehhh
Üks väsinud aeg ümbritseb ja...mulle ei meeldi see mitte üks raas.
Võiks ju tegelikult mõelda asjad enesele ilusaks. Praksuv tuli ahjus, soe koogilõhn toas, meega tee, kodune kampsun, toasussid ja akna taga ulguv sügisraju. No see on üks võimalus asjale läheneda romantiliselt.
Aga praktikuna sügis imeb vilinal. Ühes oma pori ja pimeduse, lagunemislõhna ja niiskete õuedega.
Mullased kummikud, kuhjas hunnikud kõdu, suurenev elekrtiarve.
Ei, ei, ei.
Mina olen suveinimene. Rand ja liiv, päike ja jahe jook, armastus vabas looduses või avatud akende all.
Teadmine, et saad ennast kuldsesse linasse mässituna ja kuldsetes kingades armukesele terrassil poseerida ja ta saab vaadata südaöist valgust rohetavas aias.
Alasti ujumine puhkekeskuse basseinis ning perega jalutamine Pühajärve ääres - see on mõnus, mitte väljast avarduv hallikas päev, mis muutub enne ööks, kui sa oled arugi saanud hommikusest ärkamisest.

Kommentaare ei ole:

Süsteemis kinni pro süsteemikinnis

Üks väike kokku-lahkukirjutus ja tähe mujale asetamine ning kogu mõte muutub. Proovige kummutada müüti, et ortograafia alaliigid ei mõjuta e...