Pühapäev olla päev, mis järgneb laupäevale ja eelneb esmaspäevale. Paljudes kirikuga seotud maades olla pühapäev nädala esimene päev ning olla ta veel seotud Päikesega.
Mine tea, ehk ongi nii.
Perekonnas tähendas pühapäev lapsepõlve aegadel pesupesemist ja koristamist, õppimist ja riiete korda tegemist, pannkooke ja sauna. Vahel tegime need asjad kõik laupäeval ning pühapäevale kuulusid muusemid ja lõuna restoranis.
Aga lapsena ma ei kannatanud pühapäeva pärastlõunaid, kui nädalavahetus oli sisuliselt läbi ja uus polnud veel alanud, kõik oli õpitud, riided olid valmis pandud ja toad olid korras ja saated olid igavad. Tõsiküll, pärast "Teenin Nõukogude Liitu", "Spordilotot" ja "Loomade maailma" (selle saate algusmuusika on vist küll enamike minuelaliste mällu graveeritud), 11.05 algas tavaliselt lastele mõeldud film, millele teksti luges Toomas Lassmann või Mare Taimre.
Need mälestused...
Aga möödas on ligi 25 aastat sellest ajast, mida sai sügavaks lapsepõlveks nimetada, ja ajakorduvus tekitab kõhedust - pannkoogid, tubade koristus, riiete ülevaatamine, poegadega õppimine, multikad (nt: Kapten Vrungeli seiklused oma jahil nimega "Mure"- see raamat meeldis mulle lapsena ja meeldib nüüdki). Pühapäeva mittearmastamine.
Ohjaa.
Lapsena tähendas see koolivaba päeva, kui sa mõnusalt perega kodus olla, nüüd tähendab see kuhjas töid, mida enne uut töönädalat tuleb ära teha.
Kaunis hetk veel viibi sa..
Kas äkki me täiskasvanuna lihtsalt ei kaldu idealiseerima seda aega, kui vastutus aja ja tegevuse ees oli vanemlikes kätes?
Küllap vist, ohataks Põrgupõhjal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar