Eile naasesin oma põgusast maapaost linna ja ohates tuli tõdeda, et lumevaalud on kõrged.
Tee toa juurest väravani on kinni, tee puudealuseni on kinni. Seda neetud külma ja märga jubedust on terve aed täis.
Mul pole TEDA kuhugi enam panna. Seest see lumi näib olevat elus. Täitsa oma tuksetega annab endast märku. Ilmselt kui lund oleks võimalik monitoorida, siis oleksid näha kõik sakid ja elevatsioonid, siinusrütmid ja äge tahhükardia.
Mul on TEMAST nii suur tüdimus peal.
Ja TEDA tuleb veel juurde.
Kuhugi panna pole, peod on lumeviskamisest villis, selg kange.
Aga õnneks valdab mind teadmine, et varsti on jälle see möödas.
Tee toa juurest väravani on kinni, tee puudealuseni on kinni. Seda neetud külma ja märga jubedust on terve aed täis.
Mul pole TEDA kuhugi enam panna. Seest see lumi näib olevat elus. Täitsa oma tuksetega annab endast märku. Ilmselt kui lund oleks võimalik monitoorida, siis oleksid näha kõik sakid ja elevatsioonid, siinusrütmid ja äge tahhükardia.
Mul on TEMAST nii suur tüdimus peal.
Ja TEDA tuleb veel juurde.
Kuhugi panna pole, peod on lumeviskamisest villis, selg kange.
Aga õnneks valdab mind teadmine, et varsti on jälle see möödas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar