Jep, täna on vennal sünnipäev. Hulk aastaid kogunenud talle juba, teine sünnipäeva siis möödumas selle põhilise loojata, kuid...väga palju enne seda oli ta kohal ning need sünnipäevad olid ikka üsna mõnusad.
Kuna vend otsustas sellesse ilma tulla klassikalise esmassünnitusega pärast 16 tunnist tegutsemist (ema kunagi ütles, et no nii klassikaline esmassünnitus, nagu oleks raamatust maha viksitud selle protsess ja et eelmisel päeval enne venna sündimist oli ta kooliõel külas ja aneris nii, et kõht valutas - hiljem selgus selle põhjus, ema muigas, et ta naeris venna sündima) eestlastele olulisel mardipäeval, siis vahel kattusid venna sünnipäevatamised mardijooksjatega.
Ja ükskord käis neid vist kaheksa korda. Kõik olid erinevad - meie naabrid, koolikaaslased, klassiõed- ja vennad.
Üks kadunud vanaemadest oli tookord ka kohal ning ütles, et see on juba puhas narrimine ja küllap käivad ühed ja samad meid luuramas ja meile laulmas.
Ja ükskord oli nii, et öeldi, et Brezhnev olla surnud.
Ja ükskord olime me Lost Continendis, kus vennas ütles emale oma tänukõnes: "Sa olid karm ema, sa hoidsid mind rangelt, kuid tead mida - sa oleksid veel rangem pidanud olema." Vend sai siis 30.
Viis aastat hiljem tantsis ema Tapperis oma poja sünnipäeval. Enne seda oli ta tunde vaakunud pärast keemiaravi ning täiesti kurnatuna aimas ta ilmselt isegi, et see oli viimane poja sünnipäev temale...
Ja täna helistasid vennale õepojad ning rääkisid pikad jutud maha. Ja vend tunneb ennast rahulikult, sest.. sest me oleme olemas ja hoiame ühte. Hoiame ühte kui mesilaspere. Hiiemägede mesilaspere.
Palju õnne vennas!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar