Oma mälusoppides sorides püüdsin ma ükspäev meenutada füüsikat ning mingit teemat seoses sellega, et looduses ja maailmas on kaks asja, mille puhul liigub aeg ühtlases taktis - see olla aeg kellal ja planeetide liikumiskiirus.
Vot ei mäleta täpselt oli see nii või mitte, aga on hakanud tunduma, et see pole vist päris õige. Aeg voolab tunduvalt kiiremini kui osutid seda rütmi sisuliselt jälgivad.
Minut kulgeb tõtakalt, koguneb päeva jooksul hunnikuks tundideks ning liigub palju-palju kiiremini oodatust.
Sest alles oli ju esmaspäev ning algas uus nädal ning nüüd on juba laupäev ja ülehomme algab jälle uus esmaspäev...
Muud sõnad on siin vist liigsed.
Aeg ruttab nii märkamatult oma igipõlisuse liivamerre oma loendamatuteks tegevusteks.
Ning üks ööpäev peab mahutama mõtteid ja tundeid, toimetamisi ja seedetegevust, söömist ja joomist, muusikat ja miimikat..
Masendav tegelt.
Siin ma siis olen. Teine suvi emata, teine suvi, kui pojad on maal, kosumas ja kasvamas. Veel hiljuti näis olevat põhimureks, kas nad saavad ikka potil käimise selgeks, nüüd aga tuleb korraldada nimekirja alusi nende esimese klassi vajaminev.
Märkamatut, lausa liiga tähelepandamatu on olnud see liikumine ajateljel.
Nagu ma varemgi olen siin öelnud - igast tänasest saab homme eile....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar