Elu näib koosnevat tuhandetest väikestest haakuvatest detailidest. Inimese peamine vajadus (elementaarsele hingamisele, sigimisele ja sigitamisele ning veel mõnele bioloogilisele protsessile lisaks) tundub olevat kodu. Et oleks koht kuhu tulla, seal olla ja....olla ümbritsetud asjadest.
Ma vaatan õudusega seda tarbitavate asjade hulka - mööbel, tehnika, vaibad, lambid, nõud, raamatud, rõivad, jalatsid, kirjatarbed, hügieenitarbed, poegade mänguasjad, majapidamisvahendid, maalid, plaadid, õmblustarvikud....
Kui lisandub veel mingi töö, mis eeldab tööpinda, tööriistu, tööjääke, redelit, remondivahendeid...
Asjad, palju, palju, palju asju. Igal pool, igas ruumis. Toas, aias, pööningul, konkus.
Kas inimesel on neid kõiki tegelikult vaja ? No olgem ausad, sisuliseks äraelamiseks piisab teravast noast, tulekivist ja kahest komplektist riietest - üks suveks ja teine talveks. Nii vähemalt võisid elada alginimesed ning nad elasid vist oma tingimustele vastavalt mõnuga.
Aga nüüd olen ma viimase nelja kuu jooksul sorteerinud neid ASJU, vabastanud kappe ASJADEST, mida ma pole kandnud/kasutanud üle aasta. Kõik need, mis seisma jäänud, rändasid kaduviku suunas.
Niisamuti ema omad. Mis realisatsiooni, mis sinna, mis tänna. Senini kokku 18 suurt musta kotitäit asju. 18!!
Inimesele aastatepikku kogunevad asjad - kingitused, ostud, muud meetodid....
Poed kirvendavad asjadest, muudkui osta. Võta ja vali. Kuluta raha, et soetada majapidamisesse veel mõni asi, mida sa ehk hakkad tarvitama.
Asjade buum, asjade hullus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar