Mis paneb inimest liigutama? Mis ajendab teda tegema järgmist hingetõmmet, astuma järgmist sammu?
Üks kohutavalt iganenud ja tüütu väljend on, et inimest paneb liigutama surmahirm ja sugutung.
Sisuliselt õige väljend, aga ära kulutatud nagu 4500 pööret sooritanud lihvimispaber.
Surmahirm laieneb tuhandeks, kui mitte öelda triljoniks nurgaks - külm, nälg, haigusekartus, vigasaamine etc, etc, etc.
Sugutung on lihtne ja arusaadav. Isegi ainuraksele - söö ja teosta ainevahetust ning pooldu, pooldu, pooldu....
Aga elusorganismid olla aegade jooksul kõvasti muteerunud ning nüüd istub üks oma liigi esindaja arvuti taga ja klõpsib nonsensi. Arvates, et kõik on väga proo. Et ilus on olla, sest et kole oli möödas.....
Sest klõbistaja mõtiskleb selle üle, miks ta midagi teeb?
Nagu ühest kunagiloetud luuletuses :
"Miks istun ma toolil, miks õpin ma koolis, miks istun ma siin, kus olla on piin?"
Miks ma hingan? Sest ma olen elus.
Miks ma söön? Sest keha vajab energiat
Miks ma siginud olen? Ürgne soov saada järglasi.
Miks ma õppisin ja õpin? Sest mind kannustab teadmistehuvi.
Miks ma töötan? Sest rahata ei ela ära. Ma pole rikas pärijanna ega monarh.
Miks ma armastan? Sest inimene on liiga keeruline mitte armastamiseks. Olla saab muidugi ka ilma, kuid siis toksib kuklas mingi muu mure ja kui valida kas hingepiinad maailma kõiksuse pärast või isiklik valu minu tillukesel õuel, siis eelistan ma viimast. Oma särk jne.....
Miks ma olen tütar oma isale? Miks õde oma vennale? Miks ema oma poegadele? Sest nii on läinud meie pere vereliin.
Tegelikult on kõik lihtne, et olla, tuleb jääda inimeseks, et midagi teha, tuleb olla elus, et midagi saada, tuleb pingutada, et midagi anda, tuleb luua eeldused.
Elu on tegelikult palju lihtsam, kui me seda endale ette kujutame. Pseudo vohang meie ümber, meie ajas, meie ruumis, meie aegruumis, meie sees ja meie ees teebki kõik nii keeruliseks....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar