esmaspäev, 25. märts 2024

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Jalgadega ajamullas. Linda raamat" - on pärit ka alljärgnev katkend, mille panin omal ajal kirja  kolme inimese meenutuste põhjal:

/.../Ent asjad muutusid ja ajad läksid jälle ootamatult süngeks. Ühel jaanuaripäeval, kui olin laohoidjana töötanud pisut üle poole aasta, tuli laojuhataja – üks nooremapoolne naine Narva kandist – murelikult minu juurde ja palus teha vankrite, kärude, rataste, autode, veokite täieliku kokkuvõtte.

Palve oli üllatav, kuid tegin, mida vaja. Samuti andis ta teada, et kõik inimesed, kellel ümbruskonnas on mingisuguseid sõiduvahendeid, peavad need tooma märtsi keskel lao õuele. Märkasin ka seda, et piirkonnavolinik käis ühtevalu sovhoosiesimehe, karjabrigadiri ja laojuhataja juures, kõneles kohaliku kaupluse müüjatega, suhtles elektriseerimisega tegeleva Pihoga. Pidevalt olid tal käes mingid paberid, korra sain neile pilgu peale heita – seal oli kirjas hulk kohalike nimesid. Kui neid lehti laos oma kontoris laual nägin, tõmbas piirkonnavolinik need otsekohe kiiresti ära ning heitis mulle pahase pilgu. Kõik need asjad kokku tegid mulle meelehärmi ja olin nende üle südamest imestunud, kuid märtsi lõpus sain asjasse selgust, kui paanikas laojuhataja ühel külmal õhtul hobuvankri kolisedes minu juurde tõttas. Ta oli venelanna ning kõneles eesti keelt tugeva aktsendiga, mina polnud vene keelt küll veel hästi ära õppinud, kuid sain aru, et ta räägib mulle inimeste äraviimisest.

Kuhu? küsisin imestunult. Siberisse! hüüatas laojuhataja ning laksas samas endale käega suule. Mida ta tahab, et ma teeksin? Sain teada, et kui mina rakendaksin hobuse vankri ette ja sõidaksin ümbritsevaid talusid hoiatama, siis võib seda seostada laohoidja sooviga teada saada, palju on võimalik viljateri taludest kokku kaubelda. Kui seda aga teeks tema, siis seostataks asju otsemaid teabe levitamisega.

Olin nõus. Martin oli Tartus oma ema ja õdede juures, olime juba kuu aega tülis olnud. Samas ei tahtnud ma Reemet kuidagi üksi jätta. Äratasin magava lapse üles, pakkisin ta soojalt riidesse ning panin vankrisse ühe õlekoti ja paksu saaniteki; Reeme jäi silmapilk uuesti magama ning mina nõõtasin hobuse käigule. Viisin laojuhataja tema maja juurde ja mõtlesin läbi marsruudi, kust alustada teavitustööd – endised ämm ja äi kindlasti, sealt edasi kõik Sikad, Mangud, Aruojad, Londonid, Kõllsepad, Viirad, Angelid –, sõitsin porises öös, näkku sadas teravat ja peenikest vihma. Taskulampi mul polnud, tormilatern oli põlvede vahel, kartsin, et see süütab mu põlema, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. 

Mu käed olid jääkülmad, kirsad vajusid igal taluõuel tugevasti kinni, kuid kohalik rahvas võttis hoiatust tõsiselt. Varavalges jõudsin koju tagasi, tihkuv Reeme süles. Köögis istus pliidisuu ees suitsetav Martin, kes soovis ära leppida. Ta võttis mu sülest lapse, hoidis mu kätest ja justkui teadis, kust ma tulin. Seletasin mõne sõnaga, kuidas asjalood tunduvad olevat. Martin lausus, et tõepoolest, kodu tulles olnud küla ja majad teeääri kõik täitsa tühjad. Sellel ja paaril järgneval ööl me ei maganud. Reeme köhis palju, olin mures, ega tema vahepeal soikunud tuberkuloos jälle välja löö. Pakkisin kokku kohvri, kuhu pistsin kõik vajalikud asjad, ja ootasin koputust. Seda aga ei tulnudki. 

Külast hakkasid hoopis imelikud helid kostma – lautadesse jäänud piimavaevas lehmad ammusid inimkäe järele ning seda kuuldes tulid lähimates metsasiiludes peidus olnud talunikud tagasi ja asusid oma igapäevase elu juurde. Äraminejatest või äraviidutest polnud mingeid teateid, see tegi meeled ärevaks./.../


Kommentaare ei ole:

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks...