Alles vaatasid õitsvaid õunapuid, juba paned omaaia õuntest kooki ahju.
Alles imetlesid hiirekõrvul kaskesid, juba märkad siin-seal langenud kollaseid lehti.
Aga augustilõpu päike võib kütta päeva soojaks. Päeva, mille jooksul saab minna ujulasse ja näha, kuidas vettkartnud poegadest on saanud iseseisvad ujujad. Mu pojad oskavad ujuda!! Juba teise inimpõlve õpetas minu isa ujuma ja ta on teinud seda hästi.
Enne ujulasse minekut kolasime veidi Raplas ringi. Väga maaliline jõekäär, mis kuidagi siugjalt ümber majade käändus, hundinuiad, mis tihkelt ja uhkelt silla all kasvasid, lõke, mis jõepervel suitses, kirik, mille pühalikkus mulle - veendunud agnostikule - oma kõikumatu rahuga muljet avaldas.....
Ma fotografeerisin ja jäädvustasin, sest mõned momendid selles ajas on just sellised, millest õhkub mingit pastoraalset idülli, karjapoisi unistust, pagaritütre armurõõmu, kingsepa heietusi...
Midagi ajaloolist. Midagi, mis meelde jääb.
Nüüd, õhtupoole, käisin poegade ja isa naabrilastega ratastel kihutamas. Enne veel otsisime külakaasikus kunagise kubermangu piiri märkinud kivi. Leidsime hoopis pilvikuid, ühe viltuvajunud piiritulba, ussilakku ja mõned ämblikud.
Sõitsime kinnikasvava Imsi järve äärde, sinna, mille looduslikul nõlval toimub iga-aastane Lelle Alternatiiv. Selline äge rokipidu. Või hevipidu. No igatahes selline üritus, kuhu kogunevad need, keda võiks tinglikult nimetada karvasteks.
Ja nüüd küpseb ahjus kook ning pojad esitasid mulle avangardteatri kõige eksperimentaalsemad tüki nukkudega, kelle jutul puudus igasugune mõte.
Jumaliku suve jumalik lõpp paistab, ma olen reibas ja puhanud. Mu pojad on kosunud, oskavad sõita ratastega ja ujuvad, on leidnud palju sõpru. On õnnelikud.
On rahulolevad nende piiskadega, mis veel kestavad.
Maasuve piisad, need viimased. Enne sügist....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar