teisipäev, 25. august 2009

6-aastaste poegade ema

Pojad said täna 6-aastasteks.
Esimene sünnipäev vanaemata. Selleta, kes neid ilmale aitas, neid kasvatas, oma kätel kandis ja minu poegade ema õpetas, keda juhendas, tänu kelle näpunäidetele ja nõuannetele on poegadest tulemas MEHED.
Mõnusad tegelased on nad. Need minu pojad.
Nende kaudu avastab maailma, šokolaad maitseb paremini ning igas sekundis on nooruslikku rabinat, avastamisärevust ja ootamistuska.
Tähed, numbrid, värvid, kõneharjutused. Ujumine, jalgratas.
Põnevused, tegevused - kõik nendele ja nendega.
Esimene mõte hommikul - pojad.
Viimane mõte enne magama jäämist - pojad.
Nad on olemas, siin. Tulid ja jäid. On ja jäävad.
Kahju, kohutavalt kahju, et ma neid selle teise panustajaga jagama pean.
Aga see-eest on nad MINU nimel. Minu vere ja nime edasikandjad. E võib sellest suu puhtaks pühkida. TEMA nimi oma poegade kaudu ei jää kestma. St nende poegade puhul, tulevaste laste eest ma ei vastuta.
Aga südamest õnnesoovid neile. Minu poegadele. MINU POEGADELE

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...